teadus.ee » Loomad

See Tiit Kändleri essee ilmus akirja Eesti Loodus veebruarinumbris, nr 2, 2014.

Lisaks seal: jänese elu ja olu; putuka äratundmise nipid; Saaremaa merelahing aastal 2015; Ahto Kaasiku pühamaailm; Järvselja loodusrada.

Väikese poisina olin suviti vanaema juures Ubjas. Tal oli tilluke aed, kuhu igal hommikul tuli kõva häälega kraaksuma vares. Ühel päeval hiilis ligi kütt ja laskis varese maha. Vanaema valas pisaraid: lind ju laulis mulle nii ilusti, ütles ta. Kütt sai varesejalgade eest loa minna metsa teisi loomi küttima. Sellised linnulood ei unune. Vares laulab.

Inimene on läbi aegade ohverdanud mitmesuguseid imetajaid, sealjuures inimesi. Ent linde üsna harva, kui üldse.

Kui raputasin akna taha lindude söögilauale selle aasta esimesed seemned, tuli mulle linnuke pähe. Hakkasin mõtlema, kui tähtsad on linnud olnud teadusele. Kui paljude laste huvi teaduse vastu on saanud alguse lindudest! Ja kõik nad pole sugugi mitte saanud ornitoloogideks.

Maailmakuulus näide on James Watson, topeltheeliksi avastaja. Eestiski on palju loodusteadlasi, kes intervjuudes on kinnitanud, et huvi selle vastu, kuidas maailm toimib, on saanud alguse lindudest. Ja mitte üksnes On palju kunstnikke, heliloojaid, kirjanikke, kelle huvi maailma olemuse vastu on äratanud linnud. Nõnda võib kinnitada, et linnud on andnud oma panuse teadusesse ja kunstidesse!

Ma olen kirjutanud paljudel teemadel, kuid ei tule meelde ühtki, mis mingit otsa pidi ei seostuks lindudega. Universum ja kosmoloogia? Palun väga: Linnutee. Selle eest tuleb eestlasel tänada oma esivanemaid, kes munesid maailma välja linnumunast. Matemaatika? Palun väga: hanemuna ja nulli leiutamine kusagil India kandis.

Arvude looduslikkust uuritakse vareste rehkendamisoskuse põhjal (neljani loevad vähemalt, õpetada saab kaugemalegi). Elekter, magnetism – palun väga, lindude rännete imet seostatakse magnetvälja tajumise võimega, ehkki see pole veel lõplikult selge.

Kui paljud inimese leiutised on aha viksitud lindudelt!

Lennumasinatest sulejoppideni välja. Lindude V-kujulist rändelendu uurides on ühtpidi hakatud kaootilisi protsesse paremini mõistma, teistpidi arvestatakse seda droonide parve lennutamist plaanides.

Inimese kultuuri areng? Palun väga, vareslased kasutasid tööriistu palju enne meid. Muusika? Linnu musitseerimisest on palju teada saadud muusika ja kuulmise kohta. Lind näeb ja kuuleb ning isegi haistab paremini – või ütleme, teisiti – kui inimene.

Teadjad ütlevad, et linnud on loomad. Kuid inimene tajub seda vaid mõistuse kaudu, koolis õpitud teadmiste põhjal. On ju selge, et on loomad ja on linnud. Mu lapsepõlveraamat „Üle õue õunapuu” pajatas Eesti rahva muinasjutu pähe loo lindude ja loomade sõjast. Mille võitsid linnud.

Linnud on ohverdanud end, et teadlased saaks uurida näiteks inimese nägemist, sellega seotud eri värvi valgustundlikke silma võrkkesta rakke. Selgus, et lind näeb rohkem, ka ultravioletti.

Darwin tõstis linnud kuulsuse tipule, saates oma ainsalt reisilt leitud lindude nahad Londoni loodusmuuseumile. Alles seal määrati liigid ja kuidagiviisi tekkis müüt, et loodusliku valiku seaduse oli Darwin avastanud tänu vintide nokkadele. Tegelikult polnud need vindid, vaid värvud, ja Darwin oli laisk, kuid väga hoolas ning terane – nii nagu enamik häid teadlasi. Ta uuris enamjaolt kodulinde: tuvisid, kalkuneid, parte. „Ma armastan tuvisid sel määral, et ei suuda neilt nahka maha võtta ja lahata. Ma olen teinud pahateo ja mõrvanud ingelliku, kümnepäevase väikese lehviksabatuvi,” kirjutas ta oma päevikusse.

Mida enam meenutab loom inimest, seda armsam ta meile näib. See on ka üks põhjus, miks just noored loomad tunduvad eriti armsad: nende silmad on suhteliselt suuremad peaga võrreldes ja üldse on nad kuidagi … inimlikumad.

Linnukesi ei saa inimsarnasteks pidada, nad on erand. Linde imetletakse, mitte konni või kuldkalu. Loomakaitsjad sundisid esmalt just linnukasvatajaid looma lindudele suhteliselt stressivabad tingimused, lehmad ja sead tulid seejärel. Pärast seda, kui selgus, et linnud põlvnevad dinosaurustest, said ka nood hirmuäratavad elukad inimesele mõistetavamaks.

Kole lugu küll, kuid tolleaegse maailma tõenäoliselt rangeima loomakaitseseaduse võttis 1933. aastal vastu Natsi-Saksamaa. See keelas loomade elusalt lahkamise, sätestas nende tapmise reeglid ja kinnitas, et seadus pole vastu võetud inimese jaoks, vaid „loomade endi huvides”. Peagi selgus, et loomakaitseseadus ei kehtinud inimeste, täpsemalt juutide ja teiste nendetaoliste kohta. Kuigi juudid olid seaduses sees: neil keelati ära lemmikloomapidamine, kuna olevat tõestatud, et juut käitub loomaga julmalt.

Väheseid seltse, kes suudab arvukuselt ja mõjukuselt vastu hakata jahimeeste seltsile, on linnukaitsjate ja -uurijate ehk nüüdiskeeles ornitoloogide selts. 1943. aastal, kui Saksamaa oli suuresti varemeteks pommitatud, kuulus lindude kaitse ühingusse 55 000 liiget. 1944. aastal, kui Saksamaa nälgis, anti loomakaitseseaduse raamatust välja kolmas trükk. Paul Mathias Padua maal „Leda ja luik” tekitas skandaali väidetavalt pornograafilise kujutuse tõttu, linnuarmastaja Hitler ostis selle oma kogusse.

Me oleme dodo väljasuremisele tundnud rohkem kaasa kui mõnelegi genotsiidile, me oleme enam mõistatanud, miks kiivi muna on kuus korda suurem, kui võiks olla, kui püüdnud aru saada panganduse ülespuhutud munast. Me ei mõista siiani, kuidas linnuke talvel metsas hakkama saab. Võib-olla see sunnibki meid ostma välja tillukese indulgentsi, riputama üles toidulaua, seda seemnetega täitma. Eks seegi anna jõudu Eesti ornitoloogiaühingule, kes vapralt korraldab üleriigilisi linnuvaatlusi, tutvustab linde ja nende kombeid.

Veel enne, kui meie õuele tulid kunstid ja teadused, oli meie esivanematel selge: linnust tasub lugu pidada. Kui oskad linnukeelt, siis läheb elu ludinamalt! Tere tulemast siis, talvised linnud, kelle söötmisest saavad täis pigem söötjate meeled kui linnukeste kõhud! Ärgem siiski unustagem, et kassipilt on Facebookis vähemalt sama populaarne või enamgi kui linnufoto.

Foto: Tiit Kändler