teadus.ee » 2014 » May

See Tiit Kändleri intervjuu ilmus Sirbis 19. mail 2014

Kui inimene viirusega nakatub, okupeerivad viirused peremeesrakud ja paljunevad nende sees. Terveks saame tänu sellele, et meie immuunsüsteem oskab ära tunda viirustega nakatunud rakud, mis on muutunud vaenlasteks ja millest tuleb kuidagi lahti saada. Haigestunud rakkude hävitajateks on tapjarakkude nime all tuntud T-rakud. Kuidas T-rakud ohtlikult viirusega nakatunud rakud ära tunnevad, selle tegid kolme aastakümne eest kindlaks Zürichi Ülikooli kliiniku emeriitprofessor Rolf Martin Zinkernagel ja austraallane Peter C. Doherty ning said oma avastuse eest 1996. aastal Nobeli preemia. Teadlased avastasid muuhulgas, et T-rakud tunnevad ära kaks erinevat molekuli raku pinnal – mitte ainult viiruse antigeeni, vaid ka ühe keeruka nimega valgumolekuli, mida lühendatult tähistatakse MHC. Sellest siinkohal piisab – Zinkernageli avastus aitab arstidel näiteks võidelda viirusliku meningiidi ehk ajukelmepõletikuga.

Kuid raskem on arstidel hakkama saada mittenakkuslike ajuhaigustega. Aju on kallis luksusese – igast suutäiest saadavast energiast viiendik läheb inimesel aju ülalpidamiseks. Ajurakkude ehk neuronite talitluse häired ehk neuroloogilised haigused on üha kasvav koorem nii üksikutele inimestele kui kogu ühiskonnale – selleski mõttes läheb aju meile kalliks maksma.

Euroopa Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv (IMI) koondab ja loodab üha enam kooskõlla sättida Euroopa erinevate uurimisasutuste aju-uuringuid. Möödunud aastal Brüsselis toimunud IMI foorumile oli peaesinejaks kutsutud Rolf Zinkernagel, et ta esitaks oma nägemuse ajuhaiguste uurimise ja ravi olevikust ja tulevikulootustest.

Olukord pole ajule hiilgav – ajuhaiguste ravi on endiselt sündroomipõhine ning uusi tõhusamaid ravimeid pole leitud. Asjad ei arene nii jõudsalt, kui seda veel paarkümmend, isegi viis aastat tagasi loodeti.

Zinkernagel taltsutas oma ettekandes Euroopa Liidu tervishoiuametnike optimismi: „Ka teadlased annavad valesid lubadusi,“ hoiatas ta ning tõi immunoloogina näiteid, milliste nakkushaiguste kohta vaktsiinid on olemas ja milliste kohta ei ole ja äranähtavas tulevikus ei tule ka. Esimeste seas on näiteks polüomeliit ja rõuged, teiste seas leepra, AIDS, malaaria. Zinkernagel selgitas, miks on olukord mitte just kaunis – haiguste mehhanismid on erinevad ja seega käitub ka immuunsüsteem eri haiguste puhul erinevalt.

Enne oma ettekannet leidis nobelist Zinkernagel mahti väikese ajakirjanike rühmaga ühe laua taha istuda ja vastata ka minu küsimustele.

Mis on olnud tähtsamad avastused immunoloogias, eriti immunoloogilise vastuse uurimisel teie pika ja viljaka tegevuse jooksul?

See on väga raske küsimus. Selle neljakümne aastaga on juhtunud mitmeid asju. Hästi – leiti ja määrati rakkudest vahendatud antikehadest sõltuv immuunsüsteemi tüüp. Teiseks leiti, et eriliste veres leiduvate rakkude, antikehade läbi töötab eriline võõrkehade äratundmise mehhanism, ja avastati, kuidas see mehhanism vahendatuna T-rakkudest toimib rakkudele. Kolmandaks arvan, et oli hiigelsuur avastus, kui leiti organismi mittespetsiifiline vastupanumehhanism lisaks looduslikule või loomupärasele vastupanumehhanismile, mille uurimine  sai alguse 70 aasta eest pärast interferoni avastamisest. See oli olemuslikult esimene vastupanumehhanismidest. Viimase 30 aastaga on kirjeldatud paljud nende mehhanismide detailid. Ja avastatud palju teisi selliseid mehhanisme.

Siinsel seminaril räägitakse palju ajust. Kas teie arust on aju kuidagi seotud inimese immuunvastusega?

Väga paljugi on  seotud, kuid mitte sel moel, nagu teie arvate. Nüüdisaja meditsiini suurim probleem on inimese käitumine. See ei ole tegelikult teadus. Me kõik teame, mida me peaksime tegema, meie ema rääkis meile, mida me peaksime tegema, kuid me ikkagi ei tee seda.

Kuid ometi vähki ja ajuhaigusi mingil moel ravitakse. Mis jääb siis vajaka?

Me kõneleme Alzheimeri haigusest või vererõhust või depressioonist või vähist ja me räägime alati lõpp-produktist. Kuid me ei kõnele või teeme seda väga harva, kuidas need asjad alguse saavad. Paljud uurijad arvavad, et põhjusi on üks.

Teiselt poolt näitas just praktilise meditsiini kogemus esmalt, et põletikuvastane ravim on aspiriin, praktilised meedikus parandasid viimases staadiumis olevate vähihaigete olukorda, ja üle lihtsustades lõppude on lõpuks kaks huvitavad asja, mida praktiliselt meditsiinilt üle võtta. Arsitd teavad mõnda asja väga täpselt viimase punkti ja komani. Vähiravim Gliveck toimib, sest arstid teavad ensüümi ja miks  see aktiveeritakse, teavad väikest molekuli, mis ensüümi blokeerib – fantastiline.

(Kommentaar: seda Glivecki nime all müüdavat türosiin-kinaasi inhibiitorit kasutatakse paljude kasvajate raviks, eriti leukeemia puhul. See tapab vaid vähirakke. On väga kallis. Ravi maksab 92 000 dollarit aastas, üks selle tootmiseks vajalik patent kaotab kehtivuse 2015., teine 2019. aastal.)

See on näide, kuidas asi võiks töötada, kui me teaks haiguse põhjusest kõike. Kuid me kas teame üht protsenti, viit, 30 või 90 protsenti. Ent see pole määramine.

Patsiendi jaoks on kaks võimalust – kasvaja kas ei tee häda või kasvab muudkui edasi. Me ravime senini sepavasaraga. Te ei tea, mida te teete, te lihtsalt virutate haamriga, et protsessi peatada. Meditsiinis töötavad paljud asjad sepavasara printsiibil. Te ei tea detaile, kuid see toimib ja kui see toimib, on patsient üsna õnnelik. See aga ei ole see, mis meile teadlastele meeldiks kätte saada. Kuid see on elu.

Kui me kõike teaksime, siis poleks vaidlusi. Kuid me teame väga vähe. Gliveck töötab teatud verevähi puhul 80- või 90-protsendilise tõhususega. Kuid see ei tööta paljudel muudel juhtudel. Alzheimer on palju keerulisem asi, see on veidi nagu palavik. Paljud asjad võivad põhjustada palavikku, Alzheimer on veel palju keerulisem ja selle puhul eiratakse sotsiaalsed teemasid täielikult, sest nii poliitiliselt kui praktiliselt ja need on liiga suured ülesanded.

Mis takistab meditsiini kiiremat arengut?

Ma ei ole neurofüsioloog või psühhiaater, kuid võin kinnitada, et meie diagnoosid neile haigustele muudkui täpsustuvad ja paranevad, kuid me saame keskeltläbi vanemaks. Me oleme põhimõtteliselt ehitatud elama 25. eluaastani. Ülejäänu on loterii. Põhjus, miks ma seda ütlen, pole et ma olen rumal, vaid endisaegadel said naised oma esimese lapse 13- või 14-aastaselt. Nad kasvatasid oma lapsi kuus-seitse aastat, kuni said 22-aastaseks. 25 oli juba küllalt vana, et surra.

Pärast sedalaadi inimühiskonna pikka arenguperioodi pole evolutsiooniline valik elukvaliteeti puudutanud. Praeguseks on abiellumine ja laste saamine nihkunud vanemasse ikka, kuid evolutsioonilises mõttes on tegu nõnda lühikese ajaga, et see ei ole mingit mõju avaldanud. Ma olen veidi julm, muidugi, kuid tõsiasi on – paljud haigused ei ole bioloogiline probleem, vaid eranditult ühiskonna probleem. Inimesed kannatavad isolatsionismi ja ühiskonnast eraldatuse tõttu. Nõnda töötab nüüdisühiskond. Kui mina oli 50, teadis tänaval igaüks igaühte, liikuvus oli väike, enamik inimesi elas ühes paigas väga pikka aega.

Kuid miks näiteks suureneb depressioon, olles muutunud üheks olulisemaks haiguseks Euroopas?

Vanusest sõltuv depressioon on nagu Alzheimeri tõbi. Sel on tegemist viisiga, kuidas ühiskond töötab. Kui inimesel ei ole lapsi või on ainult üks laps, on sellisel eluviisil ühiskonnale hiiglaslik mõju. Kaks või viis last ühes peres suhtlevad üksteisega, arenevad üksteiselt õppimise kaudu – nii toimivad paljud ühiskonnad. Talumeeste laste jaoks oli mäng töö, see polnud mäng meie praeguste laste mõttes. Evolutsioon võtab aega tuhandeid kui mitte miljoneid aastaid. Meie elulaad on sest ajast, kui olin viiekümneaastane, tohutult muutunud ja see on suur probleem. Kuidas me sellega hakkama saame – teie internet ei kõnele teile vastu.

Tundub, et on palju seoseid Alzheimeri tõve põdeva inimese füüsikalise ja mentaalse aktiivsuse vahel. Näiteks muusikutel tekib Alzheimer hiljem. Võtame lihtsama näite. Eesnäärmevähk. See haigus on kümnel protsendil viiekümneaastastest meestest. 90-aastastest meestest 98 protsendil. Haigestumine sellesse on vaid aja küsimus.

Kuidas kohastuda ühiskonna muutustega?

Kuid me ei saa kõik olla kõik talumehed. Väikelapse uutmoodi suhted vanematega tekitavad meditsiinile tulevikus probleeme. Me peaksime maksma lasteaednikele ja õpetajatele väga kõrget palka, et teha need ametid atraktiivseks, sest õpetamise kvaliteet mõjutab, kuidas hakkavad lapsed sotsiaalselt käituma. Seda saavutada pole poliitiliselt kerge. See on väga pikaajaline investeering. Teil on vaja viisteist, kakskümmend aastat nagu ravimite juurutamise puhul.

Ma olen läinud üle piiri, kuid probleem on selles, kuidas me suhtume ravisse kõrges eas. Meditsiini parandades lükkame oma barjäärid edasi, kasutades enamiku raha nüüd inimeste ravimiseks, kelle vanus on 70–72, kui varem oli see 60–62. Probleem ei kao, vaid muutub suuremaks ja suuremaks. See on fakt.

Ratsionaalselt võttes ei tohiks toetada ei teadusuuringuid, ei kliinilisi uuringuid, sest see teeb probleemi suuremaks. Mis juba praeguseks on juhtunud. Võtame näiteks kalkunifarmi statistika. Kasvatate kalkuneid ja te arvestate nende pidamisel, söötmisel, et tänupühaks oleksid nad toredad ja terved – et nad saaksid kaheaastaseks oktoobris ja oleks teatud kaaluga ja siis tapate nad. Inimestel peaks olema optimaalne tervis – et indiviidid oleksid õnnelikud, kuni sureksid päevapealt.

See ei ole inimese puhul muidugi väga lihtne, kalkuni jaoks küll.

Arstiteadus on alatihti andnud lubadusi, miks paljud neist pole täitunud?

Võtame selle Šveitsi küla, kust ma olen pärit. Seal elas 400 inimest, ja kui keegi oli hull, teadis seda igaüks. Praegu on väga vähe haigusi, mille kohta teame, et üks või kaks geeni on väga olulised. Enamikul haigustest on olulised kümned või sajad geenid. Ja see, mis teeb haigeks, on nende kombinatsioon, lisaks näiteks veel toidulaua puudulikkus – väga keeruline.

Teadusel on väga suur vastutus. See ei tohi anda liiga suuri lubadusi – nagu finantsturgudel, on ka teaduses lubamine lihtne. Me ei saa alati uskuda lubadusi, mida annab farmaatsiatööstus. Uuringute tulemused ei ole neid toetanud. Meil ei ole vaktsiine haiguste raviks, mis lühendavad inimese eluiga, pole vaktsiine, mis laseks inimesel kauem elada. Täpsemalt – meil pole vaktsiine T-rakkude poolt kaitstud haigustele.

On väär arusaam, et vaktsiin peaks hoidma ära nakatumist. Vähi tapmisel organismis pole mingit evolutsioonilist tagajärge. Sest veelkord, kogu ülejäänud elu pärast 25. eluaastat on inimese jaoks evolutsiooniline loterii. Bioloogiline sõda siin lõpuni võidukas olla ei saa.

Kas siis lootust polegi?

Mõned viirused muudavad oma kombitsate asetust kümne-viieteistkümne päevaga. Seepärast polegi meil vaktsiine nende vastu – tuleb uus ja hullem. Tuleb kasutada evolutsiooni enese trikke. Leiutada vaktsiine, mille toime põhineb süsteemi võimel omada mälu. Antikehade mälu kestab 3–50 päeva. Seerumi asemel saame emalt immunoglobuliini. Võtmefaktor on esimese 12 kuu jooksul emapiima joomine.

See tähendab, et ei maksa lapsi vaktsineerida liiga vara. 1950. aastatel tabas meid lastehalvatus ootamatult. Praegu võib meil olla 300 erinevat gripivaktsiini, nende mälu on aga artefakt. Aitavad mitte ainult õpikud, vaid terve, kriitiline mõtlemine. Kuid – lõppude lõpuks peab teadlane valmis tegema ka millegi, mis töötab. Te ei saa uurimistoetust, kui midagi suurt välja ei luba. Isegi mitte Bill Gates’ilt.

Kui teile see jutt ei meeldi, siis ärge võtke mind tõsiselt.

 Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Tiit Kändleri osavõttu IMI huvirühmade foorumist toetas Euroopa Liidu Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv.