teadus.ee » 2014 » August

Mõned hetked teadus.ee suvekoolist “Aegumatu aeg” 22.-24. augustil Käsmus.

Analüüs ilmub siinsamas veidi hiljem, ca nädala pärast.

sk2014-rc3bchm-300x200-3727840 Käsmu rahvamaja ees.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

sk2014-lc3b5ke-300x200-2476611Universumiaalne lõkketuli, kiirenevalt paisuv ja tumeainet täis

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

sk2014-saal_-siiri_-300x200-3464821Siiri Sisask laulab Uku Masingut  rahvamaja saalis

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

sk2014-vaik_-200x300-8922524Aarne Vaik soojendab sisse oma uut shamaanitrummi

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Teadus vajab visadust ja aega

See teaduskirjanik Tiit Kändleri lugu meie teaduskoolide kogemusest ilmus 22. augusti Õpetajate lehes.

Me oleme kindlad, et kui kaks eset kokku põrkavad, tekib kohutav või vähem kohutav müra. Aga kui need esemed põrkavad kokku vaakumis? Siis pole mingit müra. Kuidas oleks elu õhutühjas ruumis? Planeedil, kus puuduks vesi? Maailmas, kus poleks aega? Vahel on vahva võtta aega ja selliste tobedavõitu küsimuste üle mõtelda pikemalt kui viivu. Teadlased muud ei teegi, kui selliste küsimuste üle mõtlevad.

Me oleme üsnagi kindlad, et teadus aitab ühel või teisel moel meie elul edeneda või kui mitte edeneda, siis muutuda ometi. Kuid mis asi see teadus on, seda teame vähem – vahel jäävad teadlasedki selle küsimusega jänni. Veel vähem teame, kas ja kui, siis kuidas teadusest kõnelda, nõnda et see oleks huvitav nii teadlasele enesele kui kuulajatele. Ja veel vähem tundub et teame, kuidas õpetada lastele koolis, mis imeasi on teadus.

Teaduste ühendatud anum

Kümne aasta eest mõtles üks väike rühm inimesi Eestis, et kuna teadus ei ole purki suletud ega luku taha pandud, siis tuleb sellega arvestada ning mitte rääkida ühest ja ainsast teadusest nagu keemia, füüsika või matemaatika, vaid pista kõik kokku, segada hulka ports muusikat, kunsti, kirjandust ja siis ehk saab selles segases loos sogasuse asemel hoopis selgust. Sest ega looduses pole ju matemaatika kusagil eraldi puu all, keemia teise puu otsas ja füüsika kolmanda kännu all. Teadused on eraldi kastidesse pistnud inimene, et kuidagimoodi maailmast aru saada.

Vahel on kasulik need oma kastikestest jälle välja võtta ja kokku lasta ning vaadata, mis saab. Nõnda on kodanikualgatus teadus.ee korraldanud oma suvekoole üheksa aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu, keel ja arvud. Meie eesmärgiks on olnud käsitleda üht teemat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Kooli on olnud oodatud kooliõpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, teadlasi ja teiste erialade inimesi, kes teadusest huvituvad. Siin on nad kokku saanud teadlastega, mitte ainult nende loenguid kuulates, vaid kolme päeva jooksul üheskoos süües ja vesteldes, tuld tehes ja ujudes.

Meie loosungiks on: „Igaüks on teadlane.” Lahendab ju iga inimene enese jaoks ootamatuid ja originaalseid probleeme kui mitte just iga päev, siis iga nädal ikka. Eriti kehtib see laste kohta.

Sel nädalavahetusel tuleb Käsmus meie kümnes suvekool, milles räägime ja mõtleme ajast – „Aegumatu aeg“. Aeg on läbi aegade olnud inimese jaoks ühelt poolt praktiline maailma jaotamise abivahend, teiselt poolt lõppematu mõtiskluse ja vaidluse teema. Aja ja ruumi lahutamatus tekitas võimaluse näha, et korraga eksisteerivad nii minevik, olevik kui tulevik –nii nagu korraga eksisteerib meist ees ja taga, ülal ja all olev ruum.

Meie suvekoolides on alati kõnelenud pühendunud eesti teadlased, esinenud pühendunud kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad. Teisiti ei oleks sellist üritust võimalik korraldada. Läheks võimatult kalliks. Pole ime, et taolisel tasemel ning nõnda erinevate teadlaste ja kunstnike kolmepäevane kohtumine rahvaga on vähemasti Euroopas haruldane.

Meie suvekoolide toetajad on eelkõige esinejad. Alaline toetaja on olnud Käsmu meremuuseum. Meie kooli on aidanud tutvustada ilm.ee. Sageli on suvekooli toetanud riik teaduse populariseerimise fondist. Sel aastal peeti sealtpoolt kooli toimumist tarbetuks. Korraldajad nõnda siiski ei arvanud, nõnda nagu ka sponsorid Eesti Energia ja Arengufond. Elu juba kord on selline, et vahel tuled omadega välja, vahel jääb ots otsaga kokku puutumata. Olulisem on muu.

Sel aastal on meil osalejaid veidi üle saja – umbes tavapärane arv – ja selle saja sees on palju lastega peresid. On üllatav ja kosutav näha, kuidas isegi lasteaialapsed, kõnelemata siis kooliõpilastest, teadlaste loenguid kuulavad. Pole oluline, et kõik oleks mõistetav, oluline on, et lapsele jääb mällu – teadusest saab rääkida huvitavalt ja naljakaltki, tähendab et tasub uurida, mis asi see teadus on.

Meie kümnendas koolis on esinejad ajateemal akadeemik Jüri Engelbrecht,  helilooja Urmas Sisask, muusikakriitik ja muusik Igor Garšnek, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, teadusloo professor Ülo Kaevats, kirjanik Mihkel Kaevats, akadeemik Tarmo Soomere, TÜ arendusprorektor Erik Puura, TÜ füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas, õlitootmise asjatundja Indrek Aarna, loodustundja ja fotograaf Urmas Tartes, astronoom Laurits Leedjärv, KBFI direktor füüsik Raivo Stern, TÜ eksperimentaalpsühholoogid, ajataju uurijad Kairi Kreegipuu ja Maria Tamm, muusik ja heategija Siiri Sisask. Pühapäeval toimub kooli lõpetamisel ka Siiri Sisaski kontsert.

Oleme ikka korraldanud laste töötoa ning loodusreisi fotohuvilistele aja tabamiseks.

Nagu alati, lõpeb suvekool üldise aruteluga ning mängleva viktoriiniga. Möödunud aastal korraldas põneva otsimismängu Mart Noormaa.

Kohastuvate avastuste ajastu

Kuidas rääkida ajast nõnda, et ajast ei tuleks puudu, vaid jääks veidi ülegi? See on teaduse üks keskseid probleeme: kuidas uurida midagi välja, et elu mööda ei läheks? Me teeme vea, kui teaduse nn populariseerimisel kaldume mõtlema, et kõik see jutt ja teater peab olema ilmtingimata lõbus ja põnev, nõnda nagu kaldub seda arvama näiteks riigitelevisioon. Tuleb meeles pidada, et just pealiskaudsus on tappev. Õppimine on vältimatult pikk ja vahel väsitav ning tüütu, ammugi siis teadlase töö. Kui me maalime roosa pildi, justkui oleks teadus üks lõbus välk ja pauk ja reisimine ja trallimine, siis petame lapsi.

Teadus on pigem visadust ja jonni, kui elegantset mõttelendu vajav tegevus. Millele elegantne mõttelend annab oma sära.

Ma ei tea ju eales seda, kas lugeja näeb sinist samamoodi sinisena nagu mina, kuid sellel ei olegi suurt tähtsust, seni kui ta nõustub seda, mida mina näen sinisena, nimetama siniseks. Kuid aeg on sihuke nähtus, mille kohta pole keegi osanud avastada, et mis see on. Ruumi kohta, olgu see kui mitmemõõtmeline tahes või kui sirge või kõver tahes, saame paljutki kirja panna ja ka ette kujutada. Et meie seisame siin ja ruum on meie taga ja ees ja kõrval ja ülal ja all. Aga aja kohta mitte. Psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga.

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katskestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias on tehtud aastakümnete eest. Teadlaskonnal ei jää üle muud kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös.

Vahel eelistame me anonüümsust, kõneleme vaid ametist. „Teadlased kinnitavad, et…“  tundub suurendavad väite kaalukust. Ametipidaja võib olla anonüümne, amet aga mitte. Selle kohta on Aisoposel üks ilus mõistujutt astronoomist, kes igal öösel läks õue ja vaatles tähti. Ühel ööl, kui ta jalutas linnast välja, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta sealt välja pääsemata hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teda, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“ Ja jättiski teadlase auku. Nõnda et vahel on ellujäämiseks kasulik olla anonüümne ka teadlasel.

Kui me kõneleme ennustajatest, keda me siis mõtleme? Küllap esmalt astrolooge, siis igasuguseid pusijaid-posijaid. Ka mustlased, kaardimoorid ja selgeltnägijad kuuluvad sellesse klassi. Seejärel muidugi börsimaaklerid, totalisaatorimängurid ja ilmaennustajad.

Loodusteadlased jäävad kohe kindlasti ennustajate kastist väljapoole. Kuid – stopp! Kas pole just teaduse üks eesmärke ennustamine. Ja ennustusi ootab teaduselt ka ühiskond – ükskõik, millise sünonüümiga me sõna „ennustamine” asendame.

Kui põhjalikumalt järele mõelda, siis on just teadlased kõige põhjalikumad ennustajad. Ennustamine ja teadus on ühe ja sama nööri kaks otsa. Kui me tahame ennustada tulevikku, siis peame endale selgeks tegema, mida me tuleviku all silmas peame.

Tulevik on see asi, mida on võimatu ennustada. Ennustada on võimalik vaid minevikku ja siis loota, et tulevik seda kordab. Kuid ei korda ei ajaloos, inimsaatuses ning isegi mitte täppisteadustes. Kvantmaailm on küll ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm.

On aeg õpetada lastele võimalikult varakult seda esialgu veidrat, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast – nagu näiteks võib valuseosake footon olla nii osake kui laine. Võibolla aitavad selleks kaasa meie suvekooli laadsed tegevusedki.

Jaga