teadus.ee » kole.lugu

Tiit Kändler, teaduskirjanik, Käsmu mõtteomanik

Käsmu sadama asi

Käsmu Meremuuseumi lähedale on mind tõmmanud juba lapsest saati. Tol ajal, mil aeg-ajalt Käsmus puhkasime, ei  saanud sinna ligi, polnud muuseumigi. Oli vene piirivalve. Sellest hoolimata tajusin, et Käsmu on osake minu mõttemaailmast. Olen Käsmu üks heatahtlik omanik, nagu neid on Eestis tuhandeid, kes kordki on külastanud kasvõi siinset Viru Folki ja  teisi kontserte, aga ka mõtteüritusi ja asutuste suvepäevi.

Siis tuli uus aeg ja Aarne Vaik.

Vaik pole kohaliku tähtsusega nähtus, vaid  Üle-Eestiline fenomen.

Mees, kes lõi kuvaldaga maha vene väemüüri ja asutas muuseumi oma kogudest, oma kulu ja kirjaga. Selles abistasid teda vana tsaariaegse piirivalvekordoni ja selle ümbruse maade omanikud: eri  ministeeriumid, sealhulgas siseministeerium ja kultuuriministeerium.

Puhkemaja-äriks soodsale krundile on silma heidetud rohkem kui kord.

Aarne Vaik ega tema tervis pole alla andnud.

Meremuuseum on mitte ainult Käsmu ega Lahemaa, vaid Eesti eripärasemaid muuseume.

Erinevalt tagurlike ametnike arvamusest on Euroopas üha enam mõistetud kohalike muuseumide tähtsust ja jõukohasust külastajale. Selline muuseum ei koori ei raha ega aega, vaid abistab inimesi eri ettevõtmistel.

Ainult tänu Aarne Vaigule ja tema muuseumile olen mina saanud kümme aastat korraldada teadus.ee suvekoole, kus tavarahvas kohtub tippteadlastega. Suvekool on saanud riigilt Eesti Teaduse Populariseerija aunime.

Vaatame, kuidas Käsmu on ehitatud: elumajad ja nende krundid ei ulatu randa välja, need jätavad mereäärse kõigile vabaks. Olgu laevaehituseks või niisama patseerimiseks.

Käsmu on ses suhtes siiani jäänud harulduseks. Mererahvas pääseb mere äärde ja külla ei ole ehitatud ebaloomulikult suuri maju.

Nüüd surub MTÜ Majaka Sadam peale sadamat, mis oma suuruselt sobiks Loksale või Võsule. Olukorras, kus Loksa, Viinistu ja Lohusalu sadamais vaevu purjelaevu ja kaatreid kohtab.  Lohusalus ehitati suur sadamahoone ning muidugi ümbritseti sadam pika ja  kõrge aiaga. Samas jäeti sadamatagused iidsed paadikuurid mädanema. Mis juhtus? Restoran hingitseb vaevu. Muud rajatised lagunevad. Seda Lohusalus, kus on suvitajate tagamaad sadu kordi Käsmust enam.

Pädevad majanduslikud ennustused väidavad, et Eestis majanduslik ebavõrdsus kasvab. See tähendab, et laevaomanike arv praktiliselt ei suurene. Midagi sellist, nagu näeme Soome ja Rootsi sadamates, ei saabu Eestisse lähema poolsajandi jooksul.

Kahtlemata on seda mõistnud ka MTÜ Majaka Sadam ning lasknud enesele projekteerida Käsmu mõistes hiiglasliku territooriumiga sadama kahe hiiglasliku majaga. Mis ilmselgelt pole mitte avalikuks kasutamiseks, vaid lihtsalt väljaüürimiseks.

Seda enam, et sadam on ju  praegugi olemas, see vajab vaid veidi suurendamist ja valvemajakesega rikastamist.

Ebaausal kombel ei näita Arhitektide Liidu esimehe Indrek Allmanni büroo  Pluss projekt ära piirdeaeda. Nõnda võib selle ehitada stalinistlikul kombel kolmemeetrise tellismüürina, nagu laoti see 1950. aastatel ümber kordonihoone. Sadamasse plaanitud kütusehoidla tähendab, et mööda Käsmu kitsast tänavat hakkavad liiklema hiiglaslikud naftaautod, paatide vedamiseks aga rekkad. Samas ei ole praeguse kruusatee parandamise kohta projektis öeldud sõnagi.

Arhitekt Allmann on oma projekti teinud vastupidiselt oma valimiskõnes toodud teesidele, et arhitekt peab arvestama Eesti väiksust ja keskkonda. Ses osas astub Allmanni Käsmu sadam  ritta Vilen Künnapu ja Ain Padriku Viru keskusega Tallinnas, mis ei  jäta enese ümber liikumiseks ruumi ei jalamehe kehale, ei hingele.

Arhitektuuriajalukku võib sattuda ka nõnda, kuid Vihula vallavalitsusel ja volikogul tuleks ometi  kaaluda, millisesse ajalukku tahavad vallajuhid sattuda.

Kokkuvõtteks: Eesti majanduslikku ja Käsmu ehituslikku olukorda arvestades on tegu ilmselge pettusega: sadama nime all püütakse erastada soodsat mereäärset krunti.