Kunstialmanahh suhestub ka teadusega

20. veebr 2009

kunst.ee
Kunsti ja virtuaalkultuuri kvartaliajakiri
4/08
Peatoimetaja Heie Treier
96 lk, hind 60 kr

Äsja saabus teadus.ee toimetusele sõbralikult kunst.ee toimetuselt nende möödunud aasta viimane number. Vahva näha, et selles on – olgu siis vilksamisi – kohta ka teadusele, senipalju kui kõneldakse kunsti hindamisest ja selle mõjudest.

Nii kirjutab Heie Treier oma sissejuhatuses väärtushinnangute ja suhte-esteetika teemale ajakirjas, et kui postmodernistide meelest sõltuvad väärtushinnangud kontekstist, ja praegu on kunstikriitika heaks tooniks üleüldse väärtushinnangutest hoiduda, on õige aeg võtta üles kunstiteose väärtuse hindamise teema. Treier pakub välja ka kunsti hindamise kriteeriumi: „Mulle tundub,et üks võimalik vastus ilukategooria taas kasutusele võtmisele on tegelikult lihtsam, kui esialgu paistab. /…/ Pakun vastuseks matemaatilised proportsioonid ja geomeetria. Kuldlõige toimib inimese meeltele ilusana ilmselt pigem alateadvuse tasandil kui joonlaua ja mõõdulindi abil.”
Muidugi mõista. Seda võib selgelt näha või õigemini kuulda muusika puhul, mis on oma harmooniata, tämbrite, helikõrguste ja tempodega seotud matemaatika ja füüsikaga tihedamalt kui esmapilgul tunda võib.
„Seega on väärtusotsustused allutatud jõudude mõjule, mida Theodor Adorno kutsus kultuuritööstuseks ja Louis Althusser kutsus ideoloogiliseks riigiaparaadiks,” kirjutas kunstiteadlane Thomas McEvilley 1990. aastate alul oma essees „Väärtushinnangute ümberhindamine”, mille kunst.ee ära toob. Kuid: „Õppides hindama gruppide seisukohti, mis on meist päritolult erinevad, avardame tegelikult oma mina.” Kunsti hindamisega kaasneb muidugi „protsessi hulka kuuluvate kunstnike ja vaatajate vastastikune uudishimu,” nagu Treier sõnastab. Üks prominentsemaid kunstikriitikuid Nicolas Bourriaud viitab koostööst lähtuvatele kunstitöödele kui suhtekunstile: „Kunst on tegevus, mis seisneb suhete loomises märkide, vormide, tegevuste ja objektide abil.” Noh, mida siis Juri Lotman meile muud õpetas! Kunstiteos loob subjektidevahelisi kohtumisi. Ei mäleta, kes küll kuulsustest ja millal ütles umbes nõnda, et ta ei ole kusagil kuulnud suuremaid lollusi kui kunstinäituse vaatajate suust. Suur asi ju seegi – annab mõtetele ruumi.
Füüsikas nimetatakse seda kõike vastastikmõjuks ja kuidas sellest ka lahti saada ei taheta, lihtsustades süsteemi tingimusi ja omadusi, et jõuda ilusamate ja lihtsamini lahenduvate võrranditeni, pääsu pole ometi. Kõik on kõigega vastastikuses mõjutuses, saati siis veel kunst. Kas ilmtingimata peab tegema nii nagu Erki Kasemets, kes laseb vaatajatel oma taieseid reastada, on iseasi. Küllap annab see neile tobedate ja mõttetutena mõeldud objektidele mingi inimliku mõõtme.
Jäin pikalt lobisema, lühidalt ent võin ütelda, et kunst.ee on kindlasti üks paik siin maamuna peal, mis paneb mõtted liikuma, ja mitte akadeemilises võtmes, vaid kusagil maailma esirinna läheduses – või vähemasti tundub see nõnda. Mis üldisemalt võttes on üks ja sama.
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri