Ülipikad raadiolained pakuvad avastusi

22. apr 2005

1952. aastal esitas füüsik W.O.Schumann idee, et Maa ionosfäär koos maapinnaga moodustab omalaadse “kõlakambri”, mille resonantssagedused asuvad allpool inimese poolt tajutavaid sagedusi. 1960. aastatel õnnestuski neid resonantse jälgida, kuid selleks vajaminev aparatuur oli keerukas ja amatööridele kallis ehitada.
Katsemõõtmistel selgus, et sagedused jagunevad nõnda: 7,8 Hz, 14,2 Hz, 19,6 Hz, 25 Hz ja 32 Hz. Sellisele “kõlakambrile” annavad energiat üle maailma toimuvad sajad välgulöögid sekundis.
!995. aastal tuli Stephen P. McGreevy välja uue ülimadalate raadiolainete vastuvõtja ideega. Nüüdseks on arendatud välja mitmeid versioone suure sisendtakistusega elektroskoop-vastuvõtjast ja selle koostamine on jõukohane igale elektroonikaga tegelevale amatöörile.
Ülimadalatele elektromagnetlainetele on omistatud ka metafüüsilisi omadusi. Ühes seriaali “X-files” osas muutis allveelaevade saatja läheduses viibimine inimese ajulainete rütmi.
Praktilises elus on ülimadalad raadiolained kasutusel just nimelt allveelaevade sides, kus üks kuni kolm vatti kiiratavat võimsust tagab ülemaailmse levi kuni 100 meetri sügavusele vee alla. Lähim Vene allveelaevade sidesaatja ZEVS asub Koola poolsaarel, selle antenni pikkus on 60 km ja sagedus 82 Hz. USA allveelaevade sideseansid peetakse sagedusel 76 Hz. Saatja antenni pikkuseks on 148 miili ehk ligi 238 km.
Amatööridele on sobivaks informatsiooniallikaks järgmine veebipaik: http://www.vlf.it
Aare Baumer

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri