teadus.ee » 2006 » November
31. aug. 2018
24.11.2006
Täna saame anda lisanduse eelmise nädala vastusele, mille pakkusime järgmisele küsimusele:
Kas okaspuudel toimub fotosüntees mingil määral ka talvel (igihaljusel peab ju olema mingi mõte)? Kas parasvööde hingab talvel ekvatoriaalalade hapnikku? Kui tõesti osaliselt fotosüntees toimub, siis mind huvitab ka meie kohalike okaspuude assimilatsiooni intensiivsuse erinevus. Vastab bioloog Tõnu Ploompuu Tallinna ülikoolist 1. Fotosüntees saab toimuda vaid külmumata taime osades. Seega põhiosas lakkab 0 … -2…-5 kraadi juures. Mingit fotosünteesi aimdust on jälgitud (kuusel?) ka -10 … -20 vahel. 2. Talvine aktiivne fotosüntees võib olla taimele lausa ohtlik. Aktiivne fotosüntees eeldab kogu ainevahetuse aktiveerimist, mis tähendab puhkeseisundist väljumist, s.o külmakindluse langust. Kevadpäikese käes toimuv ainevahetuse aktiveerumine (milles fotosünteesil on väike osa) on taimedel (eriti tihedatel okaspuudel) esineva päikesepõletuse peamisi põhjuseid.
3. Okaspuude domineerimine põhjala metsades on määratud eelkõige kokkuhoiuga, mis tekib fotosünteesiaparaadi ülesehitamisest, s.o lehtede kasvatamisel, aga ka kevadiste esimeste ja sügiseste viimaste fotosünteesiks sobilike päevade edukast kasutamisest igihaljaste poolt. Kui suvi on pikem, siis heitlehistel puudel vähenevad olulisel määral lehtede ehituskulud aastas toodetava orgaanilise aine kohta, samal ajal aga saavad heitlehised kokku hoida lehtede talvist üleelamist tagavate täiendavate ehituslike kulutuste ja talvist okastele koguneva lumekoorma kandmist tagavate tüve-okste täiendavat tugevust tagavate ehituslike kulude pealt.
24.11.2006
Horisont 6/2006, november Peatoimetaja Kärt Jänes-Kapp 56 lk, hind 34.50
24.11.2006
Eesti hõlvab kosmost ja Jordaania põlevkivi. Akadeemik Ene Ergma räägib Vikerraadio teadussaates Eesti eelseisvast ühinemisest Euroopa Kosmoseagentuuriga, akadeemik Arvo Ots vahendab Jordaanias saadud muljeid sealsest põlevkivist ja selle ammutamise võimalustest. Saade algab Vikerraadios pühapäeval, 26. oktoobril kell 17:05, seda toimetab Priit Ennet.
Laborit saab kuulata ka Vikerraadio audioarhiivist alates esmaspäeva hommikust lingilt http://www.er.ee/utoim/labor.ram. Kuulamiseks peab olema arvutis RealOne Player mida saab tõmmata aadressilt http://www.real.com/
Allikas: Vikerraadio
24.11.2006
ETV sai hakkama tänuväärse asjaga: tänu tuumaenergia alasele diskussioonile telekapurgis tekkis tavasurelikel üle mitme aja natukene huvi füüsika vastu. Akadeemik Lippmaa tegi Foorumi 1. novembri saates mitmeid avaldusi Maa geofüüsika osas. Mõned neist olid täiesti vigased, mõned osaliselt vigased ning mõned laused kehtisid. Energia jäävuse seadus nende hulgas.
24.11.2006
Päikesesüsteemi mõistatusi on, miks pole Veenusel kuud. Uue mudeli kohaselt võis sellel planeedil kaaslane olla, ent see hävis. California tehnoloogiainstituudi teadlased Alex Alemi ja David Stephenson arvavad, et Veenus on saanud pihta mitte ühe hiigelkehaga, milline tekitas Maa Kuu, vaid kahega. Esimene neist pani planeedi pöörlema vastupäeva ja tekitas kuu, mis hakkas eemalduma. Teine kokkupõrge aga pani Veenuse pöörlema päripäeva. See muutis planeedi ja kaaslase vastastikmõju ning Veenuse kuu põrutas planeedi pinnale. Kui ka teisel kokkupõrkel veel üks kuu tekkis, hävis see kokkupõrkel esimese kuuga.
Allikas: Scientific American, Dec, 2006
24.11.2006
Arv 98,5 on inimese puhul muutunud krestomaatiliseks. Nimelt nii mitme protsendi ulatuses peetakse inimese ja šimpansi genoomi identseks. Nüüd on Uppsala ülikooli teadlased näidanud, et ühel või teisel liigil puudub osa geneetilist materjali. See tähendab, et mõnel juhul suudab inimene toota valku, mis puudub šimpansil ja vastupidi. Nõnda on inimese ja šimpansi vaheline geneetiline erinevus pigem 6 – 7 protsenti. Ühes bonoboga ehk kääbusšimpansiga on šimpans inimese lähim elav sugulane. Kuigi inimese ja šimpansi vahelised erinevused on ilmsed, tuli nii väike geneetiline erinevus teadlastele üllatuseks. Inimese ja šimpansi arenguliinid lahknesid 5 miljoni aasta eest ja selle aja jooksul on genoomis toimunud sõltumatuid mutatsioone. Kuid millised neist just nüüdisinimese tekkeks olid vältimatu tähtsusega, pole selge siiani. Thomas Bergström ja ta kolleegid võrdlesid inimese ja šimpansi 21. kromosoomi DNA järjestusi. Kooskõlas teiste teadlastega leiti, et 1,5 protsenti nukleotiididest on asendatud teise nukleotiidiga. Ent nad leidsid ka, et üle 5 protsendi geneetilisest materjalist esineb vaid ühel liigil. Mõlemal liigil on DNA-d lisandunud ja kadunud. Nii et koguerinevus on 6,5 protsenti. Kuigi enamik erinevustest asub seal, kus DNA geene ei sisalda, on DNA juppe lisandunud või kadunud ka 13 protsendil geenidest. 5 protsenti geene on muutunud nõnda palju, et mõnda valku üks või teine liik valmistada arvatavasti ei suuda. See on teadlaste arvates olnud liigi arenguks oluline muutus.
Vt lähemalt www.springerlik.com
Allikas: AlphaGalileo
24.11.2006
Inimese süljest on saadud morfiinist kolm kuni kuus korda tugevam valuvaigisti. Opiorfiini nimeline aine võib asendada tuntud valuvaigisteid, ohustamata patsiendi sõltuvusse seadmisega. Pariisi pateuri instituudi teadlane Catherine Rougeot ja ta kolleegid süstisid rottidele esmalt valu tekitavat ainet, seejärel aga morfiini ja siis opiorfiini. Ning avastasid süljes sisalduva aine tugeva toime. Opiorfiin on lihtne molekul, mida saab ka sünteesida. Arvatakse, et see peatab looduslike opiaatide lagunemise närvirakkudes.
Allikas: New Scientist, 18. Nov 2006
24.11.2006
Kui Horisont Eestis ilmuma hakkas, oli sula juba alanud. Ning üks sulailminguid, mille Nikita käima lükkas, oli Lenini parooli ümbernimetamine. Mitte kunst ei kuulunud enam rahvale – seda tõestas Nikita õige mitmel näitusel ja kunstnike kongressidel. Vaid “teadus kuulub rahvale”. Ja sestap avati meelsasti uusi teadust populariseerivaid väljaandeid. Ning teaduskirjandust ilmus raamatutena lausa lumena. Enamjaolt olid need vene autorid, aga sekka kirjutasid ka eesti teadlased.
24.11.2006
160 000 aluspaari, 182 geeni on ühel putukas elaval bakteril
Allikas: Scientific American, Dec, 2006
24.11.2006
Tukaanidel on nii võimas nokk, et tuleb imestada, kuidas lind nokali ei kuku. Ühel tukaani liigil tokol on noka pikkus kuni 22 cm, kolmandik linnu pikkusest. Kuid tukaani nokk on kerge ja tugev selle kavala siseehituse tõttu. Noka pind on keratiinist – nagu meie küüned ja juuksed. Kuid nokk on seest kohati tühi ning moodustatud kuusnurksetest kärgedest. Toko elab puude otsas ja karjub sealt alla “tukaano, tukaano!”
Allikas: National Geographic, Dec, 2006