Inimese võimetel pole piire, kuid piirid ise pole piiritud

28. aug 2009

Inimene, kellel pole piire! Nõnda võiks keskmistada spordireporterite ja -sõprade hüüded, kui Jamaika sprinter Usain Bolt jooksis kergejõustiku maailmameistrivõistlustel nii 100 kui 200 meetrit võrreldes konkurentidega kui Jaguar kulgeb võrreldes Ladaga.

Küsimus inimese võimete piiridest pole uus, kuid alles suhteliselt hiljaaegu on inimene hakanud seda vaat et samastama sportlike võimete piiridega.

Et mitte minna kaugemale, siis ju Vana Testament tegeleb suuresti just inimese piiridega – kuhumaani need kestavad ja kust algavad jumalikud piirid. Kreeklaste lugu Ikarosest, kes Päikesele liiga lähedal lendas ja kelle tiibadelt isa valmistatud vaha seeläbi sulas ning kes merre kukkus, pole ju ka muud kui mõtisklus inimvõimete piiridest.

Sport on eriti huvitav, kui püüda näha seda seoses muude maailma asjadega ja suundumustega. Kunagi oli aeg, mil piisas, kui kaalu, pikkuse ja aja mõõtühikud olid seljatäis, päevatee ja söömavahe. Polnud vaja pisemaid jaotusi. Kui kreeklased oma olümpial võistlesid või siis roomlased Circus Maximusel hobustel võidu kihutasid, ei olnud neil vaja mingeid aja või pikkuse mõõdikuid. Oluline oli vaid see, kes tuleb esimeseks, teised kedagi ei huvitanud. Või kui, siis vaid selleks, et nad maha nottida.

Siis hakati huvi tundma, kuidas on mu võimed võrreldes teistega, keda ma kunagi näinud pole. Ja nii tulid mängu kilogrammid, meetrid ja sekundid. Mida edasi, seda peenemaks läks inimese füüsiliste võimete mõõtmine. Polegi nii ammu, kui vaja läks sekund kümnenditeks jagada. Siis ei piisanud sellestki, ja nüüd mõõdetakse staadionidistantsi läbimise aega juba sekundi sajandikosa täpsusega. Pole võimatu, et tulevikus võetakse appi tuhandikud, miljondikud ja nõnda kuni Plancki pisima ajaosakeseni välja. Selles plaanis polegi inimvõimetel piire – alati võib imepisikese ajaosakese võrra veel kiiremini joosta.

Tõin selle näite mitte niisama, paberitäiteks. Kui me vaatame inimese võimete piiridele sprinteri mätta otsast, siis näeme, et piiride avardumine saab teoks teaduse ja sellele tugineva tehnoloogia tugeval toel. Kui Jesse Owensil oleks 1936. aastal Berliini olümpial olnud nüüdsed jooksukingad või rajakate ja nüüdisteadusele tuginev treeningsüsteem võtta ning tugevdada oma kurnatud organismi nüüdsete droogidega, võibolla oleks siis Hitler hoopis hulluks läinud ja sõda olemata jäänud. USA jooksuvõistkond juhtis väga sümpaatsel moel sellele meie tähelepanu, kirjutades oma jooksusärkidele initsiaalid JO.

Oma elu ajal, oh, mis elu ajal, piisab viimasest kümnest aastast, oleme me näinud, kuidas meid ööpaev läbi ümbritsev tehnoloogia on muutunud, muutes meie keskkonda ja nõnda ka meid endid. Ebaharilik ja imeline on saanud nii igapäevaseks, et me seda ei märkagi, olgu see siis kasvõi mobiilset sidet vahendavate seadmete mõõtmete vähenemine ühes võimaluste kasvuga. Ja siin ei saa kahelda, et just inimene on sellise peadpööritava tehnoloogilise laviini vallandanud ja seda ülal hoidmas ning üha kiirendamas. Mis tekitab tunde, et inimvõimete piirid, kui need ka kusagil on, ei ole veel meie silmapiiril.

Inglise psühholoog Susan Blackmore on hiljaaegu spekuleerinud, et oleme iseenesele aru andmata vallandanud kolmanda evolutsiooni, mis võib väljuda omaenese rajale. Kui esimene oli evolutsioon eluslooduses selle klassikalises, Darwini mõistes, ja teine evolutsioon inimkultuuris, mis hakkas tootma märke, sümboleid, loosungeid, mõtteviise, siis kolmas on evolutsioon selles meile välises maailmas, mille oleme loonud – arvutite ühendustel põhinevas, veebipõhises maailmas. Nii nagu meie ajus loovad närvrakud omavahel miljardeid ja miljardeid erinevaid ühendusi ja seoseid, nõnda on astunud ühendusse ka arvutite ja serverite üleilmastunud kogukond. Üha enam lahendab just see meie eest ka igapäevaseid ülesandeid, tehes näiteks kindlaks meie ostueelistused ja pakkudes siis meile sobilikke raamatuid või sonimütse.

Inimene on näidanud, et mingis mõttes on tema võimalikud piirid jumalikud, mis lubavad luua meist eraldi oleva ja paljuneva ning evolutsioneeruva maailma. Selle maailma ellukutsumisega võrreldes on kõik nägemused sellest, millised jubedused võiksid juhtuma hakata, kui inimesed oma järglasi kuidagiviisi geneetiliselt muundama hakkavad, kahvatud varjud koopaseinal, kui viidata Platonile.

Glasgow ülikooli teaduse ja meditsiini eetika juhendajaõppejõud Andy Miah kirjutas oma raamatus „Genetically Modified Athletes” („Geneetiliselt muundatud sportlased”) 2004. aastal, et end geneetiliselt muundada laskmine on iga inimese võõrandamata õigus. Ja et kuna niikuinii ei ole võimalik eristada, kas mõni sportlane on end kuidagiviisi geneetiliselt muundanud või mitte, siis ei tuleks seda üldse kontrollida. Miah on maksimalist ja arvab sedagi, et dopingukontroll kaob varem või hiljem olematusse. Tõepoolest, see muutub üha kallimaks, kuid ikka võib arvata, et uute ja end paremini varjavate ning organismi suurte koormuste talumisele kaasa aitavate droogide viies kolonn on sammuke ees neid jälitavate detektiivide luuresalkadest. Mis näitab, et siingi ei ole inimvõimete piirid kaugeltki veel käes.

Ja teisalt – kas pole siis inimene püüdnud oma piire laiendada paljude selliste ainete tarvitamisega nagu alkohol, tubakas, narkootikumid ja lugematu arv muid meeltele ja tajule mõjuvaid drooge.

Kuid inimese võimete piire saab laiendada ka traditsiooniliste meetoditega, mida on inimene näiteks välja arendanud põllumajanduses. Selektsiooni ja miks mitte aretamise teel. Eri indiviidide lihased näiteks on kohastunud kas lühikeseks ja kiireks või siis pikaajaliseks ponnistuseks, neil on küllaltki erinev biokeemia. Pole siis ime, et Keenia või Etioopia päritolu inimesed on suutelised jooksma pikemaid maid, jamaikalased jälle lühemaid. Robustselt öeldes on ühelt maalt võtta geneetiliselt üht tüüpi, teiselt jälle teist tüüpi inimesi.

Nii et kui vaatame inimese tegevust laiemalt, siis küll ei suuda meenutada ühtki autorit, kes väitnuks, et meie võimetel on piirid. Maailmakuulus füüsik Stephen Hawking nihutab piirid meist väljapoole, kinnitades, et varem või hiljem ilmub platsi olevus, kes kujutab endast inimese ja arvuti hübriidi.

Kuid mu meelest näitab meie võimete piiritust eelkõige see, kuidas on inimese enesetunnetus läbi aegade muutunud. Pole ju siiani lahendatud lihtne küsimus: kus ma olen? Kus on see ruumipunkt, kus ma olen? On see süda, kops, maks või aju? Ja kui aju, siis milline tema osa ja selle osa alamosa. Ikka tundub meile, et nüüd on see koht käes, aga siis tuleb ilmsiks jälle mingi uus fakt, ja meie enese piir nihkub eest. Nihkub, kuni põrkub vastu looduse toimimist korraldavate seaduste müüri. Kus see aga asub, ega meil pole täpset aimu sellestki.
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri