Teadusteave MTÜ :: teadus.ee nr 3
7. juuni 2007
teadus.eenr. 3
reede, 22. aprill 2005
nädal.mõttes
“Teadustööd ei tehta rakenduse pärast. Seda tehakse põnevusest, et mida siis leitakse.”
Richard Feynman, füüsik, 1963. aastal peetud loengus, mis on avaldatud kogumikus “The Meaning of it All” (“Kõige selle tähendus”), 1998.
to.imetaja
KUI UUDISLIK ON TEADUSUUDIS?
Kui katus kukub pähe, tuleb see kõigile uudiseks. Kui aga mõni teadlane on välja nuputanud viisi, kuidas katus pähe ei kukuks, siis ei tule see uudiseks vähemasti talle endale mitte. Ja enamjaolt ka tema eriala kolleegidele. Teadustulemuse saavutamiseks tuleb pikalt ja pidevalt töötada. Sestap on ka teadusuudis midagi teistsugust kui tavauudis.On üldlevinud tava, et teadustulemus muutub uudiseks siis, kui see avaldatakse mõnes tunnustatud teadusajakirjas. Kuid sel hetkel, kui töö avaldatakse, tegeleb teadlane juba millegi uue ja huvitavaga. Nõnda et talle endale võib tunduda, justkui oleks see uudis vana ja ei pakuks kellelegi huvi. Olen ise oma teaduse tutvustaja töös kogenud küll ja küll, kui teadlased peavad oma tulemusi juba üldtuntuks. Ehkki need ei pruugi seda olla. Teadusuudise teeb tavauudisest eriliseks veel üks tõik. Nimelt võib katuse pähekukkumine nii mõnelegi osalisele mitte meeldida. Ja siis võib mõtelda, et mis oleks saanud teha, et nõnda poleks juhtunud. Kuid teadusuudise puhul on raske uskuda, et saab midagi muuta. Kui ikka selgub, et Saturni kaaslasel Titanil on metaanilombid või et õun ja katus kukuvad lõppude lõpuks ikkagi maha, siis pole miskit parata. Teadusuudis võib olla ka üsna subjektiivne. Võib alati leida teadlased, kes on tõestanud, et vein on tervisele kasulik. Nii nagu võib leida neid, kes tõestavad, et kahjulik. Kas siis teadus pole objektiivne? Polegi objektiivne ses mõttes, et taotleb välja uurida asjade olemust? On küll. Kuid oma piirides. Iga teadusuudise taga on oma piirid. Paratamatul moel ei saa teadlased arvesse võtta absoluutselt kõike. Ja suuresti sellest, millised algtingimused seatakse, sõltub ka leitud uudis.
teadus.ee arvates on teadusuudis nagu rosin saias. Iga päev seda justkui ei taha. Kuid vahel ikka. Ja kui saad, siis paneb sind mõtlema. Selles ongi üks teaduse ilusid. Et paneb mõtlema. Nii nagu Hando Runnel kirjutas ühes Eesti ilusamas luuletuses: “Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem, ärgem sellepärast pead veel norgu laskem!” Miks sai toodud see luulenäide? Aga seepärast, et meie arvates on poeet ja kunstnik ja kõigi nende muude ametite pidajad lõppude lõpuks samavõrra teadlased, kui need suured teadlased ise. Sest püüda mõista on raske, aga see, kes mõistis, jääb üksi ja kasutuks, kui ei ole neid, kes teda mõistavad.
Tiit Kändler
mis.uudist
TAASTATAKSE DINOSAURUSE VERD
Ühe suurema kunagi elanud kiskja veresooned on nüüd teadlastel käes. 68 miljoni aasta eest surnud Tyrannosaurus rex jättis endast maha veidi üle meetri pikkuse reieluu. Selle tühimik mineraliseerus maa all. Kuid nüüd lahustasid USAs Montanas asuva Museum of the Rockies nimelise muuseumi teadlased selle luu tükikesi. Ajakirjas Science teatasid nad, et said kätte elastse koe. Sellest omakorda eraldati mõned veresooned. Need meenutavad üsnagi jaanalinnu veresooni. Mis pole eriti suur üllatus – et linnud ja saurused on sugulased, teatakse juba mõnda aega.
Allikas: New Scientist
ALGAS ÜLEILMNE DEBATT KLIIMAMUUTUSEST
Briti Nõukogu ja tunnustatud poliitikaajakiri openDemocracy.net avasid 21.aprillil globaalse kliimamuutuse teemalise arutelu, mis on üks osa Briti Nõukogu üritustesarjast “ZeroCarbonCity” http://www.britishcouncil.org/science-zerocarboncity.htm. Briti valitsuse hinnangul on kliimamuutus üks tõsisemaid ohte inimkonnale. Briti peaminister Tony Blairi ettepanekul on juulis Šhotimaal toimuva G-8 tippkohtumise päevakavas see teema olulisel kohal. Samuti saab see olema prioriteetne valdkond Suurbritannia eelseisva eesistumise ajal Euroopa Liidus. openDemocracy poliitikafoorum toob teieni esimese tõeliselt ülemaailmse võrguarutelu kliimamuutusest. Debatt läheneb teemale mitme nurga alt: teaduse, poliitika, kunsti ja kultuuri kaudu. Lisaks pööratakse tähelepanu sellele, mida saavad linnad ise ette võtta. Veebi vahendusel kohtuvad juhtivad teadlased, kirjanikud, poliitikud, ärimehed ja aktivistid üle maailma, et arutleda ja vaielda kliimamuutuse teemadel. Kokkuvõtet kõlama jäänud ideedest esitletakse juulikuisel G-8 tippkohtumisel. Debatt on avatud 21.aprillist 10.juunini. Teil on võimalus seda arutelu jälgida ning sõna sekka öelda aadressil:
http://www.opendemocracy.net/climate_change.
Liituge kuulsate kunstnike, kirjanike ja fotograafidega, kes uurivad kliimamuutuse reaalsust ja võimalusi. Saate vaadata Magnumi fotograafide näitust kliimamuutusest (mis on peatselt tulemas ka Eestisse!); kuulata kaduvaid häälemaastikke Arktikast ja mujalt; lugeda Robert Minhinnicki (Wales), Mark O’Connori (Austraalia) ja teiste luulet.
Allikas: Briti Nõukogu
tead.lane
ENIM TSITEERITUD AKADEEMIKUD
teadus.ee esimeses numbris avaldatud põgus katkend Eesti teadlaste tsiteeritavusest tekitas vastulauseid. Toome siinkohal väljavõtte Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikute teadustöödele antud tsiteeringute arvust, mis võetud Talis Bachmanni raamatust “Teaduspraktika tahud ja toed”. Tegelikud arvud võivad olla suuremad, kuna tsiteeringuid lisandub ju pidevalt. Eksiarvamuste vähendamiseks toome ära vaid enimtsiteeritud akadeemikud. Need on: astronoomia ja füüsika osakonnast Endel Lippmaa (7000); bioloogia, geoloogia ja keemia osakonnast Valdur Saks (4000); informaatika- ja tehnikateaduste osakonnast Hillar Aben (330); humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonnast Peeter Tulviste (130).
Kokkuvõte on tehtud ISI andmebaasi põhjal. Enimtsiteeritud eestlasest teadlane on akadeemia välisliige, mälu-uurija Endel Tulving umbes 20 000 tsiteeringuga.
Allikas: Talis Bachmann, Teaduspraktika tahud ja toed
lugemis.vara
KUIDAS TEHA TEADUST
Tartu ülikooli kirjastus on ilmutanud psühholoog Talis Bachmanni raamatu “Teaduspraktika tahud ja toed”. Raamatu eesmärgiks on tutvustada teadlase igapäevaelu, sihtrühmaks teadustööga tegelda soovivad üliõpilased ja kraadiõppurid. Kuid siit leiab kasulikku ka kogenenum teadlane. Tutvustatakse teaduskraade, teadusautasusid, teadusinstitutsioone, finantseerimist, avaldamist ja mida kõike veel nii Eestis kui mujal maailmas. Raamatule lisab kaalu suur hulk lisasid, milles huviline leiab teavet nii maailma tähtsamate teadusajakirjade, kirjastuste kui ka Eesti akadeemikute tsiteeritavuse kohta. teadus.ee pole veel jõudnud seda raamatut läbi lugeda, kuid lehitsemisel tundus küll huvitav ja soovitamist väärt. Kui veidi nuriseda, siis kahjuks puudub register. Siiski hea abiline, mis võiks olla nii teaduse tutvustaja kui teadlase raamaturiiulis. Raamatukoi netipoes on see pea neljasajaleheküljeline raamat saadav veidi enam kui saja krooniga.
teadus.ee
asja.armastaja
ÜLIPIKAD RAADIOLAINED PAKUVAD AVASTUSI
1952. aastal esitas füüsik W.O.Schumann idee, et Maa ionosfäär koos maapinnaga moodustab omalaadse “kõlakambri”, mille resonantssagedused asuvad allpool inimese poolt tajutavaid sagedusi. 1960. aastatel õnnestuski neid resonantse jälgida, kuid selleks vajaminev aparatuur oli keerukas ja amatööridele kallis ehitada. Katsemõõtmistel selgus, et sagedused jagunevad nõnda: 7,8 Hz, 14,2 Hz, 19,6 Hz, 25 Hz ja 32 Hz. Sellisele “kõlakambrile” annavad energiat üle maailma toimuvad sajad välgulöögid sekundis. !995. aastal tuli Stephen P. McGreevy välja uue ülimadalate raadiolainete vastuvõtja ideega. Nüüdseks on arendatud välja mitmeid versioone suure sisendtakistusega elektroskoop-vastuvõtjast ja selle koostamine on jõukohane igale elektroonikaga tegelevale amatöörile. Ülimadalatele elektromagnetlainetele on omistatud ka metafüüsilisi omadusi. Ühes seriaali “X-files” osas muutis allveelaevade saatja läheduses viibimine inimese ajulainete rütmi. Praktilises elus on ülimadalad raadiolained kasutusel just nimelt allveelaevade sides, kus üks kuni kolm vatti kiiratavat võimsust tagab ülemaailmse levi kuni 100 meetri sügavusele vee alla. Lähim Vene allveelaevade sidesaatja ZEVS asub Koola poolsaarel, selle antenni pikkus on 60 km ja sagedus 82 Hz. USA allveelaevade sideseansid peetakse sagedusel 76 Hz. Saatja antenni pikkuseks on 148 miili ehk ligi 238 km.
Amatööridele on sobivaks informatsiooniallikaks järgmine veebipaik: http://www.vlf.it
Aare Baumer
im.pressum
Väljaandja: Teadusteave MTÜ, toetab eenet. Toimetajad: Tiit Kändler, Tiit Lepik. Kujundus Eerik Kändler.
Teaduse tutvustamine on vaba tahte avaldus. teadus.ee lugude kasutamine on lubatud ajakirjanduses ja mittetulunduslikel juhtudel, kui märgitakse ära www.teadus.ee ja autor.