Geotehnoloogia kordab geenitehnoloogia käekäiku

14. apr 2010

Selle kõrval on inimese tahtmatult tekitatud kliimamuutused naljaasi. Nüüd on hakatud arutlema, kas ei võiks muuta kliimat teadlikult.

Saksamaal paarkümmend kilomeetrit Potsdamist Ketzinis asuva tagasihoidliku teadusmajakese suurel hoovil kõrgub kaks mahutit, millest suundub toru pumbajaama ja sealt otse maa alla (fotol kõrval). Siin, Euroopa esimeses süsihappegaasi maapealse geoloogilise kogumise välilaboris, uuritakse, kuidas seda kasvuhoonegaasi maa alla pumbata ja seal hoida saaks. Siin tegeleb rühm Saksa Geoteaduste Keskuse teadlasi aladega, mida nimetatakse geofüüsikaliseks tehnoloogiaks, bio-geotehnoloogiaks ehk siis kokku võtvalt geotehnoloogiaks.

Praegu pumbatakse Ketzinis maa-alusesse poorse kivimi poolt looduslikult moodustatud reservuaari küll mitte atmosfäärist või mõne tehase korstna otsast võetud süsihappegaasi, vaid tööstuslikult toodetud vedelgaasist saadavat gaasi. Asi tundub põhimõtteliselt lihtne, kuid tehniliselt väga keeruline. Gaasi ei saa maa all hoida igasuguses maa-aluses kivimis, see peab olema piisavalt poorne. Et gaas maa all süsihappelumeks ei tahkestuks, tuleb sellele lisada lämmastikku. Lisaks tuleb arvestada tegevuse mõju elustikule ning tagada, et gaas maa alt välja tungima ei hakkaks. Ja arvestada ka maapinna üles-alla liikumisega.

Et tegemist on tõepoolest maailma tipptehnoloogiaga, näitab seegi, et laborit septembris külastanud teadusajakirjanikke pumbajaama sisu pildistama ei lubatud – mis on Euroopa kontekstis üsna erandlik. Ning ettekanded tegevuse füüsikalise, keemilise ja bioloogilise sisu kohta kippusid olema üsna pealiskaudsed.

Kuid jätke meelde termin geotehnoloogia – küllalt tõenäoliselt on see muutumas samasuguse krampliku võitluse tallermaaks, nagu oli biotehnoloogia või geenitehnoloogia paar-kolmkümmend aastat tagasi. Ega geotehnoloogid ise seda ei eitagi. Mida näitab märtsi viimasel nädalal Californias Asilomari konverentsikeskuses toimunud kohtumine, kus 75 eksperti geotehnoloogia probleeme arutasid. Samas paigas toimus 35 aasta eest laineid tekitanud geenitehnoloogia alane kohtumine.

Inimene on planeedi geoloogiat muutnud sajandeid, ja üha tulemuslikumalt – mida muud kui geotehnoloogia ei ole näiteks Narva tuhaväljad või Kiviõli poolkoksimäed. Kuid ka enne geenitehnoloogia termini käikuminekut oli inimene tuhandeid aastaid muundanud oma koduloomi ja kasvatatavaid taimi – ent tõelise jõu ja kiiruse sai see tegevus siiski alles siis, kui teadus pakkus välja meetodid, kuidas teadlikult kindlate geenide kallale minna.

Nii on ka geotehnoloogiaga – selle all mõistetakse tegevust, mille eesmärgiks on minna kogu planeedi palge või kliima kallale – muidugi õilsa eesmärgiga see paremaks ja sobilikumaks muuta. Meetodeid on välja pakutud mitmeid ja mõnda neist ka katsetatud. Nagu näiteks Hiina katse muuta olümpiamängude ajaks Pekingi ilmastikku. Ka Ketzini välilaboris tehtavate katsetuste eesmärk on muuta kliimat, pumbates maa alla hoiule inimese poolt atmosfääri paisatud süsihappegaasi, et seeläbi kliima soojenemist ära hoida või vähemasti vähendada. Selliste kunstlike puude hellitava nime saanud seadeldiste vastu ollakse siiski kõige vähem, kuna neis nähakse vähimat ohtu, ja nende tegevuse saab ka hetkeliselt peatada.

Kuid eksperdid üldiselt ei kahtle, et geotehnoloogia tulemid võivad tulla inimesele üllatuseks. Kõnelemata sellest, et kes siis otsustab, milline kliima meile sobiks või et millistele loomadele-taimedele me kliima peaksime häälestama. Sest inimese käsutuses on peale kunstlike puude ehitamise veel ulatuslikumaid vahendeid. Nii näiteks on välja pakutud puistata lõunaookeanidesse rauaosakesi, et hoogustada fütoplanktoni kasvu ja seeläbi vallandada atmosfääri dimetüülsulfiidi nimelist kemikaali, mis soodustab pilvedes piisakeste teket ja seega aitab Maalt päikesekiirgust eemale peegeldada. Ja tulemusena nihutada veidi tagasi põhja poole lõunaookeani läänetuuli ning alandada keskmist temperatuuri poole kraadi võrra.

Siis on pakutud veel sulfaatosakeste paiskamist stratosfääripilvedesse, mis planeedi kähku jahutaks. Või siis paisata laevastikult atmosfääri meresoola osakesi, mis seal pilvi tekitaks ja seeläbi Maad jahutaks.

Nii et Maa palavik on geotehnoloogid palavikulisse mõttetegevusse paisanud. Keegi aga ei oska vastata, kes peaks otsustama, mida planeedi kui tervikuga või selle osadega peale hakata. On koguni pakutud, et seda ei peaks otsustatama ÜRO tasemel, vaid 14 suurema riigi üldkogul. Pole raske arvata, mida sellest arvab enamik maa riike.

Asilomari nõupidamise puhul protesteeris geotehnoloogiliste plaanide vastu 70 keskkonna- tervise- ja sotsiaalset rühma ühiskirjaga. Kuid vaevalt et see tegevus pääseb häälekamalt tegutsevatest protestijatest, kellele genitehnoloogia tundub ehk olevat naljamäng võrreldes geotehnoloogiaga.

Praegu on käsil vaid pilootprojektid, mis kõigi ekspertide arvates on hädavajalikud, et üldse saaks ratsionaalselt otsustada, mida siis teha. Vähesed peavad reaalseks, et võiks ju nn majanduse arengutempos lihtsalt kokku hoida.

Potsdamis on siiani 800 meetri sügavusse maa alla kahe aastaga pumbatud umbes 33 000 tonni süsihappegaasi. See ei kujuta endast muidugi veel mingit ohtu. Kuid projekti juht Hilke Würdemann peab siiski paremaks hoiatada: „Hullem, kui süsihappegaasi on atmosfääris liiga palju, oleks kui see gaas sealt hoopis kaoks.” Küllap on temaga nõus vähemasti taimed.

Tiit Kändler

2 kommentaari postitusele “Geotehnoloogia kordab geenitehnoloogia käekäiku”

  1. Karel

    “Et tegemist on tõepoolest maailma tipptehnoloogiaga, näitab seegi, et laborit septembris külastanud teadusajakirjanikke pumbajaama sisu pildistama ei lubatud – mis on Euroopa kontekstis üsna erandlik. Ning ettekanded tegevuse füüsikalise, keemilise ja bioloogilise sisu kohta kippusid olema üsna pealiskaudsed.”

    Kas tõesti salastatus ja pealiskaudsus tõestavad midagi?

  2. Tõnu

    Tundub, et inimene ongi maa peale loodud selleks, et ta mingi pikema ajaühiku jooksul põletaks ära kogu maal oleva kütuse (nafta, kivisöe, uraani jne). Kui ta sellega ühele poole jõuab, siis ta kaob. Selleks on vaja muuta elamistingimused inimase jaoks võimatuks. Ka seda viimast pisikest asja ei pea keegi teine tegema, inimene teeb selle ise ära. Ilmselt on ka see inimesele sisse programmeeritud.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri