Teadusteave MTÜ :: LÕPUTA AEG JA ALGUSETA RUUM

LÕPUTA AEG JA ALGUSETA RUUM

teisipäev, 13. detsember 2005

Mind on lapsest saati huvitanud 2 küsimust. Olen küll lugenud mõlema kohta kõikvõimalikke teooriaid, kuid ammendavaid vastuseid jään küllap otsima elu lõpuni. Kuna olen alles poole peal, küsin julgelt: 1) Kuidas on võimalik, et ajal ei ole algust ega lõppu? On aega siis üldse olemas? Või kui ajal on nii algus kui lõpp, mis oli siis enne seda, kui aeg algas ja mis on pärast seda, kui ta lõpeb? 2) Sama ruumi kohta — kuidas on nii, et ruumil pole lõppu (ega algust?)? Või kui jutt Suurest Paugust vastab tõele, mis on väljaspool seda pauku?

teadus.ee ustav lugeja Villem

Vastab füüsik, teadus.ee toimetaja Tiit Kändler:

Vaevalt et neile küsimustele on võimalik vastata mõne lausega. Vihjan siin ometi mõnele lahendusele. Lihtsam on alustada 2. küsimusest. Kujutage ette, et olete kahemõõtmeline lest ja elate sfääril, näiteks õhupalli pinnal. Kui te mööda seda oma kahemõõtmelist ruumi roomate, siis ei kohta te oma ruumil ei algust ega lõppu. Meie kolmemõõtmeliste vaatlejatena muidugi näeme seda. Kuid sama võimalik on, et mõni neljamõõtmelises ruumis elav olend näeb meie kolmemõõtmelise ruumi algust ja lõppu, kuid meie mitte kuidagi. Samamoodi kui õhupall paisub seda puhudes, nii et iga selle palli pinna punkt eemaldub igast teisest, nõnda paisub ka meie universum. Mis puutub aja algusesse ja lõppu, siis tundub, et see kuulub küsimuste hulka, millele ei olegi võimalik leida ühest vastust. Praegu viljeldakse paralleelsete maailmade teooriat, mille kohaselt me elame ühel nn braanil, kolmemõõtmelisel pinnal, millel võib olla veel mõni mõõde lisaks, ent need lisamõõtmed on nii väikesed, et me neid ei märka — nii nagu ei märka teist ruumimõõdet näiteks peenikeses torus elav lest. Hästi, aga ega aja algust ja lõppu see ikka ei selgita. Ning katseliselt on paralleelseid maailmu (mis omavahel võivad vastastikmõjustuda paremal juhul vaid gravitatsiooni vahendusel) praeguste ettekujutuste kohaselt peaaegu et võimatu kindlaks teha — mis tähendab, et siiani on need jäänud ikkagi spekulatsioonideks.

Kui huvi suurem, siis võiks lugeda USA füüsikateoreetiku Lisa Randalli hiljuti ilmunud raamatut “Warped passages” (HarperCollins, 2005), mis mu meelest üsna kujundlikult mõnda nüüdisfüüsika probleemi selgitab. Kui läbi loen, püüan sellest ka mingi tutvustuse teha.

Jaga