Ilmub raamat Endel Lippmaast

14. nov 2012

Tiit Kändler

Endel Lippmaa

Mees parima ninaga

Dokumentaalne teadusromaan

Kujundus: Eerik Kändler

Toimetaja: Anu Jõesaar

Ajakirjade Kirjastus AS

336 lk

Novembrikuu lõpul ilmub asjaolude keskmise normaalsuse piires püsides trükist minu raamat Endel Lippmaast. See raamat on Eesti teadust, ajalugu – nõnda siis meie kõigi saatust – oluliselt mõjutanud inimesest. Valmistasin seda peaaegu kolm aastat, mille vältel reisisin läbi 82 aastat Eesti ajaloost, sealhulgas 42 aastat oma elust teadlase ja teaduskirjanikuna. Ei hõlmanud ajalugu teaduslikult ega teadust ajalooliselt. Ositi ehk ometi. Sestap nimetasin selle raamatu dokumentaalseks teadusromaaniks.

Sissejuhatusest:

See raamat põhineb kolmel vaalal ja ühel elevandil. Esimene, suurim vaal on kahe aasta jooksul, 2010. aasta 1. septembrist kuni 2012. aasta 30. maini Endel Lippmaaga tema kabinetis ja kodus peetud paarkümmend pikka vestlust: intervjuud, usutlust, vahel ka vaidlust, mis kestsid tunde.

Teine vaal on umbes sama ajavahemiku jooksul tehtud lühemad või pikemad intervjuud mitmete Lippmaad tundvate inimestega: lähedaste ja kolleegidega, eelkõige tema abikaasa Helle Lippmaaga.

Kolmas vaalake on autori enese mälestused tööst Lippmaa sektoris ja instituudis aastatel 1970–1988.

Neljas, see elevant, on kirjandus, niipalju kui autoril oli oidu ja kannatust vajalikku ning asjassepuutuvat teaduslikku ja poliitilist, ilu- ja ajakirjandust üles leida ja läbi lugeda. Kirjandusest on lisas antud ülevaade.

Iga peatükk siin raamatus on kirjutatud nõnda, nagu tehakse osi mõnes inglise kriminaalsarjas. See on eraldi seisev lugu, ja neid lugusid võib lugeda mistahes järjekorras, Siin toodud järjestus on vaid autori valik, sest mingi järjekorra pidi ju tekitama. Kuid neid eri lugusid ühendab üks kangelane, paljud tegelased ning korduvad ja teisenevad olukorrad ning tublide meemidena ikka ja jälle sisse lipsavad tõigad, seigad ja asjaolud.

Aeg säilitab oma märgi lauses, kirjatükis, mis on kirjutatud sel ajal ja öeldud just siis ja mitte kunagi enne ega pärast. Seepärast on antud edasi Lippmaa kõnet, aga ka autentsete erakirjade teksti ning ajakirjanduse väljalõikeid võimalikult muutmata kujul ja pikkuses, mis võimaldab haarata tervikut.

Iga peatükk algab Endel Lippmaa teravmeelsuste hulgast valitud tsitaadiga. Tema ütlused on esitatud põhitekstist erineva kirjapunktiga, kirjatüübiga ja tagatipuks veel taandega ning nende kohta ei lisata, et ütles Lippmaa, mainis Lippmaa, selgitas Lippmaa ja muud taolist. Samal kombel on esitatud ka teiste tegelaste ja kirjandusallikate jutt, kuid siis on enne tsitaati öeldud, kellelt või kust tsitaat pärineb.

See raamat ei ole belletristiline biograafia tavalises mõttes, kui püüdleb ometi tabama mingit sõnadega sõnastamatut tervikut. Kui on just vaja iseloomustavaid sõnu, siis on see ühe teadlase tööd ja elu populariseeriv raamat.

Hõlpsama lugemise tarbeks on siin-seal antud ka graafilist materjali. Lisas on leida raamatu mõistmiseks olulisemate terminite seletused ning isikunimede ja olulisemate terminite register, aga ka osaline loetelu kirjandusest, millele kirjutamisel toetusin.

Väljajuhatusest:

Muutunud on taust ja see on muutnud elu seletamise sõnavara kompuuterlikuks.

Sõnavara on muutunud, kuid küsimus on jäänud täpselt samaks. Mis on elu? Selle küsimuse üle on oma elu jooksul ilmutatult või varjatult juurelnud ka meie raamatu protagonist. Eksperimenteerinud hulgaliste meetoditega, otsinud lahendusi. Vaatab mulle otsa, elus pilk helepruunides silmades, võimu ja vaimu ühine elus pesa. Elus?

“Võibolla on see liiga kardinaalne küsimus, aga see on hästi defineeritud probleem – kuidas on võimalik näidata, et nii tohutu suurte energiavoogude olemasolul meile mitte kättesaadaval viisil vaakumis – et need ei või luua teistes oludes teistsuguseid elusid. Minu arvates võivad ikka küll.”

Ütleb ja hüppab üle selgitama:

“See küsimus on minu arvates kardinaalne. Miks elu seotakse üheainsa interaktsiooniga, üheainsa tuumaga – see on nii popslik.”

Paberid nõustuvad täisnurkselt vaikides, kustukumm püsib paigal, kuid ideaalselt terav pliiats prillitoosi ja käekella vahel ootab oma uut võimalust.

Loodetavasti kohtume

Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri