Teadusteave MTÜ :: MATUSED MEENUTAVAD MINEVIKKU

Mööduval aastal tegid arheoloogid rea matuseeksperimente. Miks selliseid üsnagi värvikaid eksperimente tehakse?

Vastavad arheoloogid Tõnno Jonuks ja Marge Konsa:

Kõrvaltvaatajale tundub sageli kummastav, kuidas arheoloogid järjekindlalt üritavad tummade artefaktide alusel taasluua mineviku keerulistest inimsuhetest ja kirevatest käitumismustritest koosnevaid ühiskondi. Matusepaikade ehituse, säilinud luustike ja hauapanuste põhjal püütakse aimata matusekombestiku, rituaalsete süsteemide, maailmapildi ja usundi olemust. Lisaks otseselt kalmetesse matmise rituaalide ja usundi analüüsile, on kalmematerjali kasutatud elavate inimeste riietuse, relvastuse jt argiste probleemide uurimisel. Kas kalmetest leitud riietusosade põhjal saab rekonstrueerida elavate inimeste riietust või on selle tulemuseks suririiete rekonstruktsioon? Kas kalmematerjal peegeldab elavat ühiskonda üks-üheselt või esitab see hoopis “idealiseeritud” nägemust ühiskonnast, mitte nii nagu see on, vaid nii nagu see olema peab? Lisaks on viimasel aastakümnel Eesti arheoloogias püstitatud mitmeid teooriaid surmajärgsete rituaalide kohta. Kas nende puhul on kindlasti tegemist inimeste poolt läbi viidud rituaalidega või võivad nende taga olla ka looduslikud protsessid? Mis toimub tegelikult kivikalmes kui surnu sinna pannakse? Kas liha kõduneb kiiresti ning tulemuseks on puhtad inimluud, mida võidi potentsiaalselt kasutada rituaalide läbiviimisel. Kuhu on kadunud suurem osa minevikus elanuid ja miks on meieni säilinud vaid väiksema osa säilmed? Mismoodi toimus tegelikult surnukeha kõdunemine ning millised rituaalid surmajärgselt üldse võimalikud olid?

Loomad imiteerivad matust. Need, ja paljud teised küsimused olid põhjuseks miks tekkis soov ja vajadus viia läbi eksperimentaalarheoloogiline projekt “Eesti muinasaja matmisviisid”. Kindlasti ei ole võimalik anda kõigile neile küsimustele vastust meie poolt sen tehtud üksikute eksperimentidega. Ja enamgi, iga katse käigus tekkis hoopis rohkem ja teistsuguseid probleeme, millele enne, matuste puhtteoreetilise interpretatsiooni faasis, ei osanud tullagi. Kuna projekti ettevalmistamise käigus oli selge, et tegemist on distsipliinidevahelise projektiga siis võtsime ühendust mitme eriala uurijatega. Meie suureks rõõmuks olid kõik, kelle poole pöördusime kohe valmis projektiga ühinema, tuues kaasa oma uurimistraditsioonid ning probleemid. Kõikide eksperimentide juures osalesid lisaks arheoloogidele ka osteoloogia, mikrobioloogia, entomoloogia ja mullastiku teaduse uurijad Ajaloo Instituudist, Tartu Ülikoolist ja Eesti Maaülikoolist. See kõik avardas projekti probleemistiku ning võimaldas näha uusi aspekte.

2005. aastal alustati kolme inimmatust imiteerivat katset loomadega. Kaks neist olid laibamatused ning üks põletusmatus. Mõlemat laibamatust käidi vaatlemas iga 7 — 10 päeva järel. Igal külastuskorral võeti matuste juurest temperatuuri ja õhuniiskuse näidud, määrati laibaga seonduvad putukaliigid ning tehti matuste üldine kirjeldus. Kõikide eksperimentide alt pinnasest võeti ka pinnaseproovid, mille võrdlev analüüs enne ja pärast eksperimenti võiks aidata edaspidi leida uusi probleeme ja võimalusi päris muististel. Lisaks fikseeriti olukord fotodel ja filmil. Kui algselt oli soov olla võimalikult “teaduslik” ning püüda kõike mõõta või kirjeldada mõõdetavana, oli peagi selge, et meie emotsionaalne reaktsioon oli piisavalt tugev, et seda kirjeldada.

Maapealne laibamatus. Esimese katse, maapealse laibamatuse, üheks olulisemaks eesmärgiks oli uurida, kas on võimalik leida mingeid keskkonna mõju iseloomustavaid tegureid, mis aitaks mõista sellist matmisviisi ja annaks tulevikus alust hakata otsima muinasajal maapinnale jäetud surnute jälgi. Matuseks kasutasime kuu-vanust vasikat, kes oli surnud kõhulahtisusse. Looma asetasime raiesmikule, kus enne oli kasvanud segamets. Vasikas sai selga kaks villast kampsunit ja kõrva taha kimbu kevadlilli.

Praeguseks on eksperimendi algusest möödunud seitse kuud. Roiskumise etapp algas teisel nädalal ning aktiivne lagunemine kestis kaheksa-üheksa nädalat. Sellel ajal oli looma keha täis laibamardikaid, kelle arv lagunemise lõpuperioodil järjest tõusis. Matus nägi sel perioodil välja ohtlik ning meie emotsionaalse kirjelduse järgi sarnanes ta siis paljudest traditsioonidest teadaoleva tabu-perioodiga, mil surnu on ohtlik. Üheksandal nädalal toimus muutus, kui laibamardikad lahkusid loomalt järsku (ilmselt vaid mõne päeva jooksul) jättes alles vaid puhtad luud, mis võrrelduna eelnevaga jättis hoopis sõbralikuma ja neutraalsema mulje. Visuaalselt oli matus selline ka meie viimasel külastuskorral, ehkki samal ajal jätkub mikroorganismide tegevus. Matuse eel võeti eksperimendi alalt pinnaseproovid. Esialgsete tulemuste põhjal võib väita, et lagunemine mõjutab mullastikku keha all, kuid kuidas täpselt, selgub edaspidi.

Matus kivikalmes. Teiseks läbiviidud eksperimendiks oli matus kivikalmes. Ehkki matuse-eksperimente on läbi viidud mujalgi, ei ole meile teadaolevalt veel keegi uurinud laibamatust sel moel kivikalmes. Eksperimendi kohaks valiti läbikaevatud ning rekonstrueeritud kivikalme üksikute puude ja põõsastega loopealsel. Katse algas juunis kui oli suhteliselt kuiv ning soe. Kalmekividest kujundati nelinurkne kirst, mis kaeti pärast matust kolme suurema paeplaadiga. Maetavaks kasutati u aastast siga. Sea alajäsemetele tõmmati linasest püksid ning kere keerati villase vaiba sisse. Matusele pandi kaasa erinevaid pronks- ja raudesemeid, mille puhul jälgime nende muutumist matuse kontekstis.

Sarnaselt maapealse matusega algas lagunemisprotsess kiiresti ning ka selle matuse puhul oli jälgitav nn tabu-periood. Meie üllatuseks ei lagunenud aga loom lõpuni, vaid pärast mardikate lahkumist jäi keha ja ümbritsevad kivid kaetuks mingi musta ebamäärase ainega. Eksperimendi eel oli ettekujutus, et kivikalmes, kus matust ümbritseb suhteliselt hõre kivikiht, kuhu pääseb kergesti ligi nii tuul kui niiskus kuid kus päike ei kuivata, toimub lagunemine kiiremini ning tulemuseks on puhtad luud. Lisaks soodustab üldiselt kõrgem temperatuur ja õhuniiskus keha lagunemist. Kõik tingimused olid seega looma kiireks lagunemiseks soodsad, ometigi kattis must aine looma luid ja kirstu põhja veel novembriski.

Põletusmatus. Võrreldes laibaeksperimentidega, on põletusmatused arheoloogide poolt üsna laialdaselt praktiseeritud ning kohati on need muutunud avalikkusele suunatud muinaspäevade atraktiivseteks vaatemängudeks. Meie eesmärgiks oli jälgida, mis juhtub keha ja erinevatest materjalidest panustega põletamise käigus. See on ka ainus matuseeksperiment, mida on Eestis varem katsetatud, kahjuks ei ole selle kohta aga säilinud mingit dokumentatsiooni.

Põletusmatuse eksperiment kestis kokku kaheksa tundi. Eksperiment viidi läbi täiskasvanud seaga. Tuleriidaks kasutati 30 — 40 cm pikkusteks halgudeks lõhutud kuiva kaske ning eksperimendi lõpus ka metsakuiva palke ja hagu. Mitte kõik eksperimendi osad ei läinud kõige õnnestunumalt. Esiteks oli siga liiga raske, üle 100 kg. Ka lühikesteks halgudeks lõhutud puud põlesid liiga kiiresti. Lisaks tõusis süütamise-järgselt tugev tuul, mis kandis suure osa riida kuumusest kehast eemale. Eksperiment kestis kokku kaheksa tundi. Selle esimese paari tunni jooksul ehitati valmis ventilatsioonikoridoridega tuleriit, mille peale pani villane tekk ja panustega sea kere. Alates süütamisest kestis täielik laiba põletamine kokku kuus tundi ning põletuse lõppedes jäi järgi vaid tuhaase tugevasti põlenud luudega. Üllatavaks meie jaoks oli, et osa luid oli juba kolmandaks eksperimendi tunniks tugevasti põlenud, samas kui liha põlemine kestis veel kuni tuleriida täieliku kustumiseni kuuendal tunnil. Teise üllatusena selgus, et hoolimata kuuest tunnist tugevas tuleriidas põlemisest oli kuumuse mõju panustele ebaühtlane. Mõned sulasid/põlesid täielikult, samas mõned esemed olid pärast tuleriidast väljakorjamist üksnes tahmunud.

Praeguseks on käimas matustega kolm eksperimenti. Kõik need tekitasid aga hoopis uusi küsimusi, selliseid, mida esialgu ei osanud endalt küsidagi. Seega plaanime mõnede olulisemate probleemide kontrollimiseks eksperimente veelgi.