Haiguste ravi garanteeritud: kas geenikiibil või geenikiibita

11. juuni 2013

20. sajandi lõpp oli Eesti teaduses imeline. Skandaalsemaiguline teadussüsteemi reform oli rahunemas, esimene rahvusvaheline hindamine tehtud ja siis takkapihta tuli geenivaramu. Olin geenivaramu loomisele üsna lähedal ja vaimustusin mõttest, et kui ka kokku kogutud proovid arstiteadusele lähiajal midagi ei paku, siis üks suur rahvahariduslik projekt saab sellest ometi. Nõnda kirjutasin geneetikast üsna palju, harisin end, sain võimalusi vaadata asja seest ja õppereisidel välismaal. Olin sihtasutuse Eesti Geenikeskus üks 34 asutaja seas, andsin ajakirja Loodus vahel välja Geenilehte, kirjutasin hoogsalt Eesti Päevalehes. Ja olen rõõmus, et mõtlesin välja meie geenipangale kõigile meeldinud nimeks Geenivaramu.

Tollased skeptikud nagu Toomas Veidebaum, kes hoiatas, et genotüübi võime teada saada, aga fenotüübiga tekib raskusi, et geene ja nende avaldumist haiguslike nähtudega siduda või Endel Lippmaa, kes rõhutas, et geenidest jääb väheks, tuleb koguda ka valke, sest proteoomika on organismile vähemalt sama tähtis, võtsin väikese skepsisega. Laseme aga käia, küll pärast näeb. Nüüd näen, et neil oli suur ports õigust.

Kuid vähemasti rahvahariduslik ettevõtmine täitus nii hästi kui võis, geenivaramu on olemas ja toimib – viimase kolme aastaga on avaldatud sadakond teadustööd, proove kogutakse jätkuvalt, osaletakse rahvusvahelistes võrgustikes.

Aga ikka kripeldab kusagil hingesopis, et geenijärjestamine arste loodetud määral ei aita. Ja mitte Eesti teadlaste ega ka maailma teadlaste laiskuse ja lolluse tõttu, vaid seetõttu, et elu on meid üle kavaldanud. Sajandivahetuse ülioptimism, mis kulmineerus inimgenoomi kaardistamisega, pole viinud olulistele nihetele, kõnelemata paradigma muutumisest arstiteaduses. Seda tunnistas möödunud suvel Dublinis peetud Euroopa Teadusfoorumil Craig Venter, seda tunnistas mulle mai alul antud intervjuus nobelist Rolf Zinkernagel. Kes väljendas end „kohatult“, nagu ta mulle lisas: „Ajuhaiguste ega immuunsüsteemi haiguste ega ka muude oluliste haiguste tarbeks pole viimase paarikümne aastaga leitud mingeid tõhusamaid ravimeid ja parim, mida saame teha, on lükata probleemid kuuekümnendatest eluaastatest seitsmekümnendatesse.“ Personaalsest meditsiinist, mida on viimasel ajal hakanud jälle kõvahäälselt kuulutama TÜ Eesti Geenivaramu direktor Andres Metspalu, kõnelevad erinevalt kümne aasta tagusest ajast praegu optimistlikult veel ainult Euroopa teaduse ja tervise direktoraatide peadirektorid. Teevad oma tööd, tähendab.

Teiste silmis on sära kustunud. Põhjus on väga lihtne. Nii nagu elektroonika ei vähendanud, vaid suurendas paberikulu, ei vähenda nn personaalne meditsiin tervishoiukulu, vaid suurendab seda ja seniteadmatul hulgal. Metspalu kuulutab Tartu Ülikooli ajakirja märtsinumbris: „Haigused võivad olla ka nii keerulised, et isegi arstid ei oska diagnoosi panna, aga geenid näitavad täpselt, mis haigused inimesel on või võivad tulla.“

Andke andeks, aga häbi on akadeemikult sihukest jampsi lugeda. Haigused peavadki olema keerulised, muidu need haigused ei oleks. Ja muidugimõista ei näita geenid midagi täpselt. Vaid ainult teatud tõenäosusega ja mitte indiviidi, vaid populatsiooni kohta. Nii et kui tahate oma geenikiibi pealt teada saada, kui tõenäoliselt te haigestute pärasoolevähki, siis peate kiibistama kogu oma tänava ja alles siis saate öelda, kui tõenäoline on, et üks teie tänavast see õnnetu on.

Ernst Öpik ütles oma oponentidele, kes asja ei jaganud, malbelt: „You should know better“. Ka Metspalu peaks paremini teadma, et geenid ei ole see A ja O, see õnn ja õnnistus, mis inimese tervist loovad ja juhivad. Molekulaarbioloogia dogma: üks geen teeb ühe valgu etc on ammu murdunud. Näiteks valgud tegutsevad vahel üsna omapead, neil pole geenidest sooja, veel vähem külma.

Eesti elanikkonna geenikiibistamine mitte ainult ei ole teaduslikult ja meditsiiniliselt mõttetu, vaid ajab hirmu naha vahele ja geen seda teab, et ka hinge ja südamesse. Sest vaadake, sihuke asi on ajaloos juba enne olnud. Eugeenika on selline tore teadus, mida hakati esmalt kõige massilisemalt viljelema USAs enne I maailmasõda. Tore ja lihtne: tuleb kindlaks teha need, kes on debiilikud või peded või muidu lollakad ja need steriliseerida, et nad veel lollimaid järglasi ei saaks. Asjaga läks Euroopas õhinaga kaasa Rootsi, ka Eestis tehti veidi eugeenikat, aga muidugimõista sobis see teaduslik, pühendatud ja perspektiivne geene ja tõugu parandav ja riigi raha kokku hoidev meetod parimini Goebbelsile ja tema läbi kõigile natsidele. Stalin ei vajanud mingit eugeenikat, tal olid lihtsamad nuiad.

Tartu Ülikooli ajakirja UT märtsinumbris teatab Metspalu: „Kuna geneetilised riskid on olulised ja neid saab praegu määrata, tuleks kõigepealt teha Eestis nn Eesti geenikiip.“ Tore on. Kuid kole lugu, et ega ei saa neid riske ikka määrata küll. Kordan, kõik need riskid on tõenäosuslikud ja kehtivad populatsioonile, mitte indiviidile.

Ent ohhoo õnne – juba on kindlustusmagnaadid pudrumägedest kallastega kissellijõgede üle rõõmust lolliks minemas. Kujutage ette, et lähete elu kindlustama. Teilt küsitakse geenikiipi. Muidugimõista ei ole kõigil kohustus seda omada, aga mis seal ikka, kui te seda ei näita, siis on kindlustusmakse kõrgem. Kui näitate ja sealt loetakse välja, et teil on 60 protsenti tõenäosust eesnäärmevähile, siis palun väga, makske kuus korda rohkem kui see, kel on tõenäosus 10. Sama lugu hakkab olema pankades laenude võtmisel ja mis kõige olulisem: ka tööandja hakkab varem või hiljem teilt geenikiipi küsima.

Metspalu lennukas idee, kus ta kutsub eesti rahvast eesliinile, on meie rahvuse jaoks hukutav sõltuvusse sattumine, enneolematu ebavõrdsuse tekitamine inimeste vahel ja suurem orjastamine, kui lõunaosariikide plantaatorid seda eales teha suutsid.

Mõtleme, miks ütles samas UT numbris TÜ kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur:
„Väide, et personaalne meditsiin pikemas perspektiivis tagab inimestele tervemalt elatud elu ning hoiab kokku haigekassa raha, mida saab kasutada järjekordade lühendamiseks, hooldusravi parandamiseks või õdede palkade tõstmiseks jääb minu jaoks deklaratiivseks. Senine meditsiiniteaduse ja tehnoloogia areng on üksikute, tõsi küll, eredate eranditega näidanud vastupidist. Iga uus toob kaasa midagi paranenud kvaliteedis, samas vääramatut kasvu kuludes. Enamgi veel, minu ennustus on, et ennetav geneetiline testimine toob kaasa plahvatusliku «argimeditsiini» kulude kasvu.“

Mõtleme, miks ta pidas vajalikuks lisada: „Ennetava geenikaardi koostamisel uuritakse riske valikuta: geneetiliselt paksuks minemisest kuni varase kiilaspäisuseni, kõõmast ajukasvajani. Risk on statistiline tõenäosus, mida inimesel võib olla väga raske hoomata. Kõigil vähemalt 40 aasta vanustel Eesti kodanikel on näiteks 50%-line statistiline risk saada valituks Eesti vabariigi presidendiks.“

Ja veel siia otsa: „Haiguskoormusega seotud peamised probleemid  Eestis on välispõhjustest tingitud surmad (kus geenitest vist ei aita?) ja eluviisiga seotud riskiteguritest tingitud enneaegne suremus. Viimastest on peamised tubakatoodete kasutamine, vähene füüsiline aktiivsus, alkoholi liigtarbimine ja ülekaalulisus.“

Metspalu hõiskab: „Kõik on realistlik, on vaid vaja tahtmist ning valitsuse otsust, et taotleda tõukefondidest ühekordse kuluna geenikiibi väljatöötamiseks raha ja seejärel teha geenikiibi analüüs valdavale osale täiskasvanutest.“

Minul, ühel geenivaramu ideed tuliselt toetanul ja selle massidesse viimisel kaasa aitanul on moraalne kohustus ühiskonda hoiatata suurima ohu eest, mis meie nina all liigub, loob ja lehvitab. Ohu eest saada geeniorjadeks, ohu eest enneolematu ebavõrdsuse lokkamiseks, ohu eest mängida maha see ainus, mis meile veel on jäänud – omaenese keha.

Oht on selge, sest seesama peaminister, spiiker ja president, kes meilt küsimata on viinud meid vähemalt kolme sõtta, maksnud meie rahadega vähemalt kolme riigi pankurite võlad, toetanud meilt küsimata Eesti Energia kaudu USA advokaate ja Jordaania kõnnumaaomanikke, hoidnud meilt küsimata ülal nüüdisajal täiesti mõttetut lennufirmat, on hakanud nüüd laulma laulu geenikiipide kiituseks. Kui me kambaga kohemaid siin midagi ette ei võta, siis kardan, et kui mitte minu lastel, siis lastelastel mitte ainult et on võimalik, vaid suisa vältimatu siit geenkiibiorjastatud maalt jalga lasta.

Mis aga puutub personaalsesse meditsiini, siis viigem see ometi ellu. Ilma igasuguste geenikiipideta. Kui arstil on patsiendi jaoks empaatiat ja aega, kui riik lükkab käima pärasoolevähi ja eesnäärmevähi ja teiste haiguste ennetava, lahke ja tugepakkuva seireprogrammi, kus ei pea enam annetustega kerjama mammograafe, kui toimib korralik rehabilitatsioon – siis see ongi personaalne meditsiin, mida on võimalik ellu viia ja mis erinevalt vaid asjameeste palgaraha kergitavatest geenikiipidest ka tegelikult toimib.

Tiit Kändleri kolumn ilus ceidi lühendatud kujul Eesti Päevalehes,

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri