Peakeelekorraldajad hävitavad pärandkultuuri

6. sept 2013

Alljärgnev lugu, mis ilmus Eesti Päevalehes 26. augustil 2013 kajas üsnagi vastu. Isiklikud kirjad ja telefonikõned, aga ka lugejate avamused ei puudunud. Järgmisel kolmapäeval, 11. septembril korraldab „kultuuripärandi aasta pärandiralli meeskond“ kohanimede teemalise arutelu.

On siis sobilik siinkohal minu lugu veelkord avaldada.

Täiendan seda mõne mõttega, mis põhjendavad minu muret ja kurbdust olukorra üle meie kohanimede maailmas.

A. Ametnikud on võtnud endale õiguse valitseda meie kohanimede üle.

B. Juri Lotman iseloomustas 1960. aastatel arutluse all olnud ideed reformida vene keele ortograafiat mitte niivõrd teadusliku kui sotsiaalse ja poliitilise probleemina (vt „Jalutuskäigud Lotmaniga“, Vladimir Uspenski jutt „sekundaarsest modelleerimisest“).

Kuivõrd kohanimi on muuhulgas ka üsna selgelt semiootiline objekt, võiks võtta ägedad reformijad vaevaks ja veidi tutvuda Lotmani töödega.

C. Poliitilise probleemi lahenduse riistana kasutatakse teaduse nuia ehk täpsemalt Eesti Keele Instituuti.

D. Seesama instituut on moodustanud hulga komisjone, mis reguleerivad eest keelt, olles teinud paljudele keeleoskajatele elu kui mitte just talumatuks, siis väga raskeks. Nii mõnigi on alla andnud ja suisa loobunud eesti keeles avaldamast, kuna keeletoimetajate omavoli käib üle jõu. (Vestluse põhjal Jaan Kaplinskiga teadus.ee suvekoolis „Lummavad arvud“ 24. augustil Käsmus.) Olen ise kogenud, et vaid juhul, kui kontrollin viimase liigutuseni oma teksti kallal tehtavaid parandusi, st kui töötan koos oma pojast kujundaja ja küljendajaga, saan oma mõtteid täpselt avaldada. Eriti masendav oli see Endel Lippmaast kirjutatud raamatu puhul. Oma ajaleheartikleid ei loe ma enam ammu üle, nende tekstide mõtete moonutamise kallal tehakse ilma minutagi tublit tööd.

E. Kui ma näen Tammsaare voore all, Kodru rabasse sisenedes silti, et matkarajal toimub „Külastatust suunava taristu rekonstrueerimine“ (kui tegelikult tehakse korda laudtee) ning tajun, et „peakeelekorraldajatele“ on selline keel täiesti vastuvõetav, siis on selge – Eesti Keele Instituut on mestis ametnikega, ja üks ametnik teisele juba midagi ette ei heida. Kaitsetute inimestega aga on kerge mängida.

F. Eesti teadusvaldkondade tsiteeritavuse pingereas on sotsiaalteadused eelviimasel kohal, 2,61 tsiteeringut artikli kohta (viimane on matemaatika arvuga 2). Kas mitte sellepärast ei oldagi hakatud ametnikuks – selle asemel, et saada teadlaseks.

G. Olen nõus Arvi Tavastiga, kes näiteks meie eelmise aasta suvekooliski põhjendas keele regulatsiooni mõttetust lihtsalt: keel on vahend ja selle kasutajad püüdlevad niigi, et teised temast aru saaksid.

H. Mitte üheski teaduses pole midagi lõpuni kindel ja selge, va Eesti keeleteaduses – kui pidada silmas teadusinstituudi ametnikutööd.

Kahjuks võin seda loetelu jätkata, kuid ei tee seda siinkohal mitte. Nüüd siis artikkel.

Peakeelekorraldajad hävitavad pärandkultuuri

Tiit Kändler

keele kandja

Ühe mõtte ajel, üht lugu või õigemini lugude pesakondi taga ajades olen eelmisel ja sel aastal mööda üht Eesti sihti sõitnud enam kui muidu – ehkki ka varem pole just vähe mööda Eesti kohanimemaastikke reisinud, unes või ilmsi. Olen põhjalikumalt kui varem sõitnud läbi Kõrvemaa ja Pandivere ja Alutaguse, siin- ja sealpool maanteed, all- ja pealpool maanteed, autoga ja rattaga ja jalaga. Olen kohtunud suurepäraste inimestega, kes on avastanud uusi kultusekive, korras hoidnud ja üles ehitanud vanu raudteejaamu ja tuuleveskeid, külakoole ja alevimuuseume. Keegi neist ei kurtnud, muud kui seda, et olgu rahaga kuis on, aga seda mõistmist, seda head pilku pealinna poolt näeb vähe. Kord laiendab maanteeamet teejupi ega pane miskiks külarahva palvet jätta üks märgiline puu kasvama, mis kuidagiviisi liiklust ei sega. Ja kui väheke segakski, siis miks mitte. Ei miskit. Olgu, puu surm on kurb, kuid saab istutada uue.

Kuid kurvem on keele tahtlik tapmine. Veel kurvem – Eesti Keel Instituudi rahva poolt, kes on pannud püsti meie keele ja meele kaitsmise ja hoidmise hüvanguks peakeelekorraldaja nimelise ametimehe. Ma poleks elas arvanud, et nõukodude süsteemist iseseisvudes kerkib vohama seltskond, kes hakkab hävitama iidseid Eesti toponüüme. Talude ja külade, mägede ja isegi jõgede nimesid. Ehkki hüdrotoponüümid on ajaloos kõige kestvamad, mida ei muutnud isegi Stalin mitte (ja tänu millele saame laial Venemaal ajada merjalaste ja karjalaste jälgi), on nüüd kellegi Peeter Pälli võidukal juhtimisel selliste vägitükkidega hakkama saadud. Borovnja jõgi, mis voolab Narva jõkke Puhatu kaitsealal põlismetsa vahelt, on saanud nime oma vaokujulise sängi järgi, vene keele põhjal ja sealkandis end sajandite eest sisse seadnud vadjalaste ehk poluvernikute kultuurist. Siis see rahvuseestlastele ei kõlvanud, pandi Boroni. Nüüd on tulnud uued rahvuskeeleinstituudi tüübid ja panid nimeks Poruni. Tore lugu, eks ole?

„Suuline teave elab kauem kui koht ise,“ ütleb Iisaku mail elav ja pärandkultuuriobjekte kaardistanud Anne Nurgamaa ning on nõutu ja kurb, et mingil keeleasjaliste seltskonnal Tallinnas on võimu ja väge iidseid kohanimesid muuta ning sellega pärandkultuuri hävitada.

„Kunagi eesti ajal taheti Iisaku nimetada Hiiekülaks, kohaliku vastusesisu tõttu see ei läinud läbi,“ naerab Nurgamaa. Nüüd enam keelevaldjad rahvalt ei küsi. Podkriiva on nimetatud Liivakülaks, ehkki kriivadeks nimetatakse sealmail liivaseljandikke – mida Peeter Päll ja tema keelekupjad muidugi ei tea. Kõnnu küla muudeti Ohakvereks, ehkki too küla oli pisem ja seal enam kedagi ei ela. „Inimene suri ära, kiirabi ei leidnud uue nime järgi kohta üles,“ toob Nurgamaa näite kohanimenõukogu tegevuse letaalsetest tagajärgedest. Küllap keelekubjastel oli arvamus, et Kõnnusid on Eestis liiga palju, kas teate. Ülipalju on muudetud talunimesid. Nii näiteks kästi iidsele Danila talule panna nimeks Tallinna talu. See on küll kõrgem keeleteadus, millega peakeelekorraldaja eluunistus pole kahjuks veel täitunud.

Ja veelkord, iidse kõlaga Boroni mets peab ilmselgelt olema Poruni, muidu ei oska Peeter Päll ja tema keeleharitlased seda kirjutada. Üks Jõuga kaugemast järvest kandis nime Armeiska järv. See on Rootsi sõdadest pärit, seal olevat rootsi sõdalased laagris olnud. Tulid peakeele korraldajad ja teised eesti keele omanikud ja pistsid nimeks Armitsa, kohaliku rahva vastuhäältest hoolimata.

Kaidma küla lohukivi seisab põllul nagu muiste ja vaid tema kivisel keelel on nende nimed, kes ta turjale lohukesed uuristasid. Muuseas, see kivi lükkab veidi ümber vadjalaste loo, elas siinmail enne justkui teisigi – kas on oodata nüüd, et arheoloogiakomisjon tuleb ja raiub kivilt lohud maha? Loodan siiski, et peaajalookorraldajat nende seas ei tegutse. See-eest on meil peakeelekorraldaja. Taara, avita! Mida teeb peakeelekorraldaja siis, kui alamkeelekorraldajad ja vähimkeelekorraldajad äkki on haigestunud? Eesti Keele Instituudi jaoks on eesti keel nagu veneaegne Tapa jaam, kus korraldajad ringi käisid ja muudkui vehkisid oma kollaste ja punaste lippudega. Nüüd, olgu öeldud, teeb selle töö ära elekter.

Võõras ära tule! Selliseid silte oleme näinud Eestis suvel ringi liikudes küll ja küll. On tõeliselt kurb, et üks seltskond on võtnud pähe ja erastanud meie kalli keele, eesti keele. Võõras olen ma Pälli ja temasuguste peakeele korraldajate jaoks meie eesti keele mail, ja ärgu olgu mul sinna asja. Tema ja ta arvukad komisjonid on raudkindlad nagu omanik ikka, et võõras, ole vait. Meie teame, kuidas te kõnelema peate ja mis nimed teie küladel ja taludel tegelikult olema peavad.

See meie pärandkultuuri hävitamise tegevus ei ole muidugi uus. Suur osa Eesti kohanimede kultuurist, vahel ka suurem osa pärineb baltisakslastelt ja vadjalastelt ja lätlastelt ja liivlastelt ja venelastelt ja setudelt. Päts ja tema ideoloogia hävitas setude nimetraditsiooni ja nimetas nad ümber eestipäraseks. Mis sellest sai, eks mõtelge ise. Nõukogu ajal oli käimas meie kohanimede ühtlustamine, mõni ei sobinud poliitilisel, mõni lihtsalt bürokraatlikel põhjustel, ja nüüd siis jälle – uskumatu lugu, ent pärandkultuuri aastal võtab üks kamp tüüpe, kes Eesti Keele Instituudi alt riigiraha saavad, ja otsustab hävitada Eesti kohanime pärandkultuuri. Et mis te konnad ikka teate, meie oskame lugeda ja oleme talinast ja teie olge vait.

Tulge, alutagused, tulge avinurmikud ja iisakulised ja kes veel kõik ja ärgem allugem isehakanud keelekubjastele, vaid jätkem kohanimed selliseks, nagu need on olnud ja muutuvad aegade käigus, mitte mõne pealkeelekorraldajaks moondunud ebateadlase laual.

Juhtigem teadlased tagasi sinna, milleks on nad loodud. Eesti keele uurimiseks, nõnda, et see ka maailmas vastu kajaks. Miskipärast siiani eriti ei kaja küll. Ja ei hakkagi kajama, kui armas on kupjaamet ja oma mina jäädvustatakse tuleviku kaartidele, mis on vaesemad ja lamedamad olevatest, ent see-eest isehakanud keeleomanike nägu.

Teaduse ega ametniku asi ei ole inimestele ette kirjutada, kuidas nad peavad kõnelema ja oma asju nimetama. Kõnelda ja nimetada tuleb nii, et üksteisest aru saadakse ja nõndaviisi ka tehakse, on tehtud igiammugi. Iga kohanimi, mis on kirjutatud veidi teisiti, kui seda lubab keelefeldmarssali lamekeelne maailm, rikastab meie kultuuri.

Ja veel. Kui meil on juba peakeelekorraldaja, siis las ta korraldab oma peakeelt. Meie kõneleme ja nimetame asju aga omavahel lihtsalt – eesti keeles. Meile pole peakeelt vaja.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri