Ussiaugust ühendatud ajalood

5. märts 2014

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Postimehes 1. märtsil 2004. aastal

 

Bohumi Hrabal

Ma teenindasin Inglise kuningat

Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver

Loomingu Raamatukogu nr 24–27, 2013

SA Kultuurileht, 182 lk

 

Pepetela

Platoo ja stepp

Portugali keelest tõlkinud Mart Tarmak

Loomingu Raamatukogu nr 28–30, 2013

SA Kultuurileht, 157 lk

 

Vahel tundub, et ideed rändavad õhus ringi nagu üksteisest sõltumatud asteroidid, ent ometi tekib nende vahel omamoodi ja ootamatu side, peaaegu olematu nabanööri ehk nagu kosmoloogid ütlevad, ussiaugu kaudu, mis seob võimalikke paralleeluniversumeid.

See ei ole üllatav, sest ameerika füüsiku Richard Feynmani möödunud sajandi keskpaiga, nüüdseks tunnustatud käsitluses oleme jõudnud siia, kus me oleme, mööda samaaegselt eksisteerivaid erinevaid teid pidi ehk siis samaaegsed erinevad ajalood on tõsiasi, mis kosmoloogias ja osakestefüüsikas aktsepteeritud.

Miks siis mitte inimmõtlemises. Oleme ju tajunud, kuidas mõni idee on õhus, kuidas seda haaratakse ja kuidas erinevate aegade ning eri autorite kirjutatud raamatud omavahel seonduvad.

Mina ei saa sellest tundest lahti kahe eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teose puhul. Ja ega enne ei saagi, kui olen oma tunde kirja pannud, et tekitada ka ise ussiauk kirjandussõprade universumisse.  Need kaks on tšehhi kirjaniku Bohumil Hrabali „Ma teenisin Inglise kuningannat“ ja Angola portugallase Pepetela „Platoo ja stepp“.

Hotellist1Tšehhi kirjanike geniaalsest pajatamisvõimest on ju eesti keeles võinud aimu saada varemgi, tipuks Karel Čapeki „Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust.“ Prahas ringi tuianuna ei imesta enam  säherduse meisterjutuveeretamise oskuse võimalikkuse üle. Hrabal on oma raamatu kirjutanud nõnda, et see võiks olla kõik üks lause, aga ikka on põnev ja õudne ja naljakas ja kohtuvalt kurb. Nagu ajalugu ikka, saati siis veel Tšehhi ajalugu. Läbi ühe mehikese on loodud paljumõõtmeline pilt, mis teeb Euroopa ajaloo, sealhulgas jupikese meiegi oma, palju selgemaks ja annab veel kunstilaksu ka. Harva on raamatuid, kus tehakse säherdusi trikke, mis kangelase käekäigu suisa pea peale pööravad, õige mitmeid kordi, ja lõpuks tullakse kuidagiviisi omadega koju ka veel.

IMG_7300Portugalist teame vähem, õigemini peaaegu et mitte miskit. Kui potsatada Lissaboni või Porto tänavatele, ei jaksa uskuda, kui kummaliselt vale on ettekujutus sellest maailmast minu jaoks olnud. Pepetela on küll Angola kirjanik, aga seda vägevam – tema haare ulatub Luandast Moskvasse, sealt Ulaanbaatarisse ning tagatipuks Havannasse välja. Majandusdoktor Salazari ja eludoktor Nikita kokku keeratud supp Tsendenbali soolas ning Castro garneeringus vormub siin jõuliseks ja mis üllatav, usutavaks ning kaasaelatavaks melodraamaks, mille lõpp saab olla vaid üks. Hrabal jõuab lõpuks Stalini käpa all oleval Tšehhimaale. Pepetela aga üha segasemaks muutnud Angolasse.

Ma räägin siin neist meistriteostest justkui ajalooõpikutest, aga vaid seepärast, et nende raamatute lummust ei ole ma suuteline edasi andma, või kui, siis ehk läbi puukoristaja tiivalöögi, kes mu üles riputatud lindude söögimajja hommikuti sisse lendab ja sealt sama väärikalt oma kahesaja-aastase männi tüve krokodillikoorele asja teeb.

 

Ajaloo kosmoloogia

Kosmoloogid on alates inglise füüsiku Michael Faraday märkmetest oma 1849. aasta eksperimendipäevikusse tammunud ühel kohal või õigemini selle ümber üsna laialt maa kinni tampinud. „Gravitatsioon. Kindlasti peab see jõud olema võimeline eksperimentaalseks seotuseks elektri, magnetismi ja teiste jõududega, nõnda et osaleda üheskoos vastastikuses mõjus. Mõtelda veidi, kuidas neid asju faktide ja katsega käsitleda,“ kirjutas ta. Mõteldakse siiamaani.

Newton mõtles välja gravitatsiooni, täpsemalt tegi kindlaks, et kehad üksteise poole tõmbuvad ja et sel lihtsal põhjusel ei lenda Maa Päikese ümbert minema nagu lingukivi lingupaelalt. Kuid mis asi see gravitatsioon on, seda ei teata siiani. Ei ole märkigi gravitonidest või gravitatsioonilainetest.

Oma kimbatuses ühendada neli maailma püsti hoidvat jõudu on jõutud paralleelsete universumite ideeni, selleni, et elame oma braanil, mis tundub meile kolme ruumi ja ühe aja mõõtmelisena, kuid erinevaid braane on veel kirjeldamatul hulgal ja ühelt braanilt teisele kui pääseb üleüldse, siis null-läbimõõduga aukude, nn ussiaukude kaudu. Paralleeluniversumid on üksteisega seotud, muidu ei oleks neil ju mingit mõtet – nii nagu poleks mõtet universumil, kui inimest selles ei elaks. Et aga elab, siis seepärast ongi universumis kehtivad seadused ja konstandid parasjagu sellised nagu on. Või kui aus olla, on asi teistpidi. Aga see ei ole siinkohal oluline.

Oluline on sideme võimalus maailmade vahel, mis tunduvad vaid inimese aju väljamõeldisena. Ussiaugud on olemas, kui inimene on need välja mõtelnud. Nõnda tekitavadki ussiaugud ka kummalisi ühendusi raamatute mitmekesises maailmas.

Viimasel ajal reklaamitakse usinalt permakultuuri põllumajanduses. See tähendab, et tuleb lasta eri liiki taimedel üksteise vahel kasvada. Permakultuur sobib laiskadele, on ju selle põhimõtete seas kasutada väikesi ja aeglasi lahendusi, rakendada äärepealseid ja marginaalseid meetodeid ning luua põld mustrist detailideni, mis tähendab, et teha enesele enne selgeks muster, seejärel laskuda (pigem küll tõusta) detailidesse. Ja, last but not least, kasutada ning väärtustada mitmekesisust.

Ühesõnaga – vaatle, mõtle, püüa leida mustreid ja siis kasvata, nõnda et üks liik ei domineeriks. Inimkonda see muidugi ära ei toida, kuid mõnele pakub lõbu ja veidi tulugi.

See on ju parimate jutuvestjate meetod, see on ju maailm, milles elab Hrabali kelner, kes tahtis saada restoraniomanikuks ja seda sekundiks saigi ning Pepetela kindral, kes ei tahtnud selleks saada, vaid hoopis taas üles leida oma armastuse ja leidiski, ehkki vaid sekundiks.

Fotod: Tiit Kändler: Praha ja Porto

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri