Eeasti lastekirjanduse uurijate lugemus võiks avarduda

13. märts 2014

„Üldse ei ilmunud raamatuid, mis huvitaksid kümneaastastest vanemaid lapsi, kes veel noortele mõeldud teoseid ei loe.“

Jaanika Palm,  Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija

Nõnda võtab 7. märtsi Sirbis möödunud lastekirjanduse aasta kokku Eesti Lastekirjanduse Keskuse palgal olev uurija.

 

Mis pole kombeks ja heaks tooniks, see tuleb varem või hiljem ära teha, lootuses mitte tekitada atonaalset halaks.

Pole oluline, kuidas me asju nimetame, oluline on asjade sisu. Nõnda võime me Ameerika füüsiku Richard Feynmani kombel aja definitsioonis kimbatusse jõudnuna ütelda, et aeg on kõik see, mis toimub, kui midagi ei toimu. Ehkki kas see määratlus ajale midagi kaasa annab, on iseasi.

Nõnda tundub olevat Eesti kirjanduse ja eriti lastekirjandusega määratlustega. Õnnetul kombel lugesin 7. märtsi Sirbist Jaanika Palmi ülevaadet Eesti 2013. aasta lastekirjandusest ja oleksin muidu asja jätnud sinnapaika, ehk laps on vait, kui täis kasvanu pajatab, aga kuna tegu tundub olevad Eesti Lastekirjanduse Keskuse andmetel põhineva looga, seega siis mitte pelga arvamuslooga, pole ehk kohatu asja pisut laiemale pinnale kanda.

Kui kirjanik kirjutab lastele mõeldes keele trikkidest, selle seostest tavaeluga, selle kujunemisest, siis on see lastekirjandus. Kuid kui kirjanik kirjutab lastele mõeldes, kuidas maailm meie ümber on loodud, kuidas see toimib ja millised vahvad seosed võivad asjade vahel olla, siis see ilmtingimata ei ole lastekirjandus. Ja kui ei ole lastekirjandus, siis pole sel  väärt kohta päikese all.

Olen aeg-ajalt lastele kirjutanud lugusid, mõneteistkümne aasta eest kogunisti ühe raamatukese „Asi susiseb“. Siis jõudsin selgusele, et kõige selgem ja vahvam ja õigem asi, mida minu haridusega kirjanik saab teha, on kirjutada koolilastele teadusest. Ehk sellest, kuidas maailm toimib, millised on vahel ootamatusena tunduvad seosed asjade vahel, kui neid vaadelda läbi teaduse prillide.

Nüüdseks olen selliseid raamatuid avaldanud kolm, „Päikeselt näeb kaugemale“ 2009. aastal, „Kukkuva maa lapsed“ 2010. aastal ja kõnealusel 2013. aastal ilmus „Valguse värviline maailm.“

Need raamatud tekkisid tänu koostööle Leelo Tungla ajakirjaga Hea Laps ja toimetaja Anu Jõesaare leebele survele.

Möödunud aastal ilmunud lasteraamat „Valguse värviline maailm“ on raamat, mis on kirjutatud neile, kelle jaoks Eesti Lastekirjanduse Keskuse usaldusväärsetel andmetel lasteraamatuid üleüldse ei kirjutatud. Ma ei tea, mis planeedil see keskus elab, kuid kõnealune raamat – nii nagu eelmisedki – on just eelkõige „raamat, mis huvitaks kümneaastaseid ja vanemaid lapsi“ ­ ja ka nooremaid – nagu korduvatest koolilastega kohtumistest on selgeks saanud.

LastekirjandusMinu teada ei ole veel avastatud loodusseadust, mille kohaselt raamatul peab olema personifitseeritud kangelane või inimkujulised tegelased. Minu raamatul kangelane ja tegelased küll on – uudishimu, asjad meie ümber ja sees ja kaugemalgi veel.

Et lastekirjanduse keskuse silmis ei ole laste harimine köitvas ja – andke andeks liialduse eest – kirjanduslikus vormis – tühjagi väärt, on juba nende eneste asi ja peegeldab „Eesti teadmiskeskse riigi“ teesi kui poliitikute tühja sõnakõlksu.

Eks ole nende raamatute õigetele peolettidele jaotamisega hädas olnud ka raamatukauplused. Kuid tean kindlalt, et Hea Lapse lugejate ja nende vanemate seas on olnud rahvast, kes pole võtnud paljuks paluda, et teadusteema käsitlemine lastele Eestis jätkuks.

Tean ka seda, et ühtki neist raamatutest pole müüdud alla tuhande eksemplari. Mis mulle näitab, et mu töö on väärt tegemist, mida ka meie geniaalsed lastekirjandusteadlased sellest arvavad või rehkendavad. Siiski soovitan sõbralikul kombel neile järele mõtelda, kuidas on maailm muutunud ja asjad enam möödunud sajandi keskosa kastidesse ei mahu. Lasteraamatute teemaskond on määratult laienenud ning kahju, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse malli rakendades ei kuuluks sinna kui mitte just Alice Imedemaalt või siis Kääbik, siis George Gamowi mr Tomkinsi raamatud, kõnelemata Stephen Hawkingi ja ta tütre visioonidest kindlasti mitte.

Olles ühtlasi nüüd juba kümnendat korda loodetavasti toimuva igaüheürituse teadus.ee suvekooli korraldaja, tean kindlalt lastegi huvi valdkondade vastu, mida Endel Sõgel muidugi ei oleks lastekirjanduseks pidanud, kuid Karl August Hindrey või Jüri Parijõgi küll.

Lastekirjanduse ohjajad võivad teha ja mõtelda, mida tahavad, kui Jumal annab, siis jätkan sama vaimu kantuna ning hakkan viima neid, kes seesinatse Keskuse seinte vahelt on õnnekombel välja jäänud, sedapuhku reisile uude universumisse.

Tiit Kändler, teaduskirjanik, sh lastekirjanik. Minu joonistus.

2 kommentaari postitusele “Eeasti lastekirjanduse uurijate lugemus võiks avarduda”

  1. Artur

    Toodud lõigu ja pealkirja järgi pakun, et algse kirjatüki autor (Sirbis ilmunud artikkel) pidas silmas ilukirjandust. Üldjuhul peetakse eesti keeles sõna “kirjanik” all silmas just neid inimesi, kes kirjutavad ilukirjandust. Vähemalt mina ei ole kuulnud täpsustavat sõna “ilukirjanik”, seepärast oletaks, et nii seda sõna just mõistetakse ja ka lastekirjanike puhul siis.
    Teine võimalus on, et eksiti ja see üks ja ainus raamat jäi uurijal märkamata. Kurb, etneid raamatuid oli üks, et taoline viga sai nii erilise tähenduse omandada.

    Ehk: Palju ilusam ja teadlasele kohasem oleks, kui üldisele teadusinfole pühendatud lehel ei lähtutaks enda solvumisest.
    Kui solvumist tegelikult ei olnud, jätab artikkel vähemalt sellise mulje.
    Ja kui pahameele aluseks oli see, et eesti keeles tähendab kirjanik just ülaltoodut, siis oleks see veel imelikum. Eesti keel on praegusel hetkel just selline nagu see on ning ka sõnade tähendusi muutes, oleks meil taolist sõna vaja, mis tähistab ilukirjandust kirjutavaid inimesi.
    Kui probleemiks oli see, et miks lastekirjanduse keskus ei tegele ka teadusest kõnelevate raamatutega, siis nii võikski artikli püstitada ning ma oleks taolise püstitusega täiesti nõus.

    Rohkem teadust teaduslehele soovides
    Artur

  2. Tiit Kändler

    Tere!
    Tänan kommentaari eest.
    Solvumine või mitte – lõppude lõpuks võib solvumiseks pidada ka kariigivarguse esinemise hukkamõistu.
    LKK sellealane suundumus on aastatepikkune ja see hõlmab ka tõlkekirjandust. Elulugusid, reisikirjandust, teatmeteoseid jms.
    nendele makstakse selle eest, et juhtida lapsi huvitava kirjanduse manu. On see fiction või non-fiction, polnud vahet mu noorpõlves (kus õnnekombel polnudki sihukesi keskusi) ega oma ka nüüd.
    Tõin näiteks vaid ühe raamatu, mis juhtumisi oli minu kirjutatud, jah. Aga nende asi on käia ajaga kaasas ja kui kunagi oli lastekirjandus ka raadiote ehitamine, siis nüüd nt robotid, arvutid ja ka popteadus.
    Keskuse nimi on kirjanduskeskus, mitte ilukirjanduskeskus, ja kui nad sellest aru ei saa, siis mingu ära.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri