Taavet ja Koljat: mitte alati pole parim kõige parem

10. juuli 2014

Taavet ja Koljat ei ole pelgalt ajaloolised tegelased. Nad tegutsevad edasi, ja ka hariduses

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajalehes Õpetajate Leht 20. juunil

 

Kasv, edu, täiustumine, innovatsioon. Need inimühiskonna arengu ideed on meile nõnda sügavalt pähe imbunud, et ilma ei kujuta me ei oma mõtteid ei elu edenemist ette. Ülivõrded on ainsad, mida usume. Kontserdimaja peab olem ilmtingimata suurim, auto ökonoomseim, vaade korterist kauneim.

Mõeldes koolile, mõtleme tavapäraselt, et pisemad klassid on paremad, kuna neis õpetatakse õpilasi individuaalselt ja et eliitkoolid on paremad, kuna … kuna need lihtsalt on eliitkoolid, millest väljub valmis koolitatud tuleviku eliit.

Me küll tajume, et maailm ei ole lineaarne, et alati on kusagil mingi optimum, mingi mäekühm või jõeorg, millest üle ega alt ringi minna ei saa, kuid lihtsam on mõtelda, et kaks pluss kaks on alati suurem kui kaks pluss üks.

Taavet.Koljat

Hiljaaegu paelus mu huvi ingliskeelne raamat pealkirjaga „Taavet ja Koljat“, mis lubas oma alapealkirjas tavapärase mõttemalli kummutada. Ameerika ajakirjaniku ja teaduskirjaniku Malcolm Gladwelli raamat „David & Goliath. Underdogs, Misfits and the Art of Battling Giants“ („Taavet ja Koljat. Võidulootusetud, sobimatud ja võitlevate hiiglaste kavalus „) pettumust ei valmistanud. Uudse vaatenurga alt võtab see ette ja toob esile rikkalikel teaduslikel uuringutel põhinevaid kinnitusi, et paljudes eluvaldkondades on kusagil optimum – olgu siis vanglakaristuse määral, õppeklassi suurusel või eliitkooli mõttekusel ühe või teise õpilase jaoks.

Vähe sellest. Vahel on kääbus võidukas, mitte hiiglane. Gladwell alustabki tuntud Vana Testamendi loost, milles kahe sõjaväe omavahelise lahingu ärahoidmiseks lasti vana hea kombe kohaselt omavahel kokku mõlema vaenuväe tugevaimed esindajad. Kui itta tungivad vilistid valisid ilmselge mõistetavusega Koljati, kes kaeti imekaitsva, ent raske ja kohmaka rüüga, siis oma maid kaitsvad israeliidid kartsid kedagi valida, kuni tuli karjus, väike taavet ja palus end Koljatile vastu panna.

Taavetil ei olnud raudset rüüd ega vägevat mõõka. Vaid ainuüksi ling. Linguga kiviheitmisel olid tolleaegsed karjused ülitäpsed. Kahevõitluseks ei olnud sätestatud mingeid kirjalikke reegleid, võeti ilmselgena, et see toimub omavahelise mõõgavõitlusena. Taavet eiras traditsiooni ja läks näiliselt paljakäsi ülitugeva, ent kohmaka Koljati vastu. Enne kui too üllatusest toibuda jõudis, lennutas Taavet oma lingukivi Koljati silmaauku, tappes hiiglase ja tuues võidu oma kaaskondlastele.

Ajaloost on võtta hulgem näiteid, kuidas kääbus on hiiglase ebahariliku taktikaga võitnud – mõtelgem või Eesti Vabadussõja peale – suunakem mõtted näiliselt rahumeelsematele teemadele. Nagu näiteks kooliharidusele – ehkki osava üldistuse puhul pole kooliõpe lahinguväljas toimuvast kuigi kaugel.

 

Klassi suurusel on optimum

Kui mina alustasin oma kooliteed Tallinna II keskkoolis 1956. aastal, oli meie klassis üle 40 õpilase. Klassiruum oli suur ja hirmutav oma kõrgete akende, tumedate seinte ja pinkidega, mille avanevad klapid neil lebavatele vihikutele pidevalt ette jäid ja tindipotiaugud ning sulepeaõõnsused alatasa värsket tinti täis olid. Sellest hoolimata ei tohtinud vihikus olla ühtegi plekki.  Klassijuhataja, imeasi küll, sai selle lastehulgaga hakkama, istudes klassipinnast veidi kõrgemaks ehitatud poodiumil hiiglasliku õpetajalaua taga.

Mida aasta edasi, seda pisemaks klass kahanes, kuid alla 30 ei olnud õpilasi kunagi. Praegu valitseb osades maades, sealhulgas ka Eestis arvamus, et mida pisem on klass, seda aprema õpetuse õpilased saavad. Kuid kas see ikka on nii? Caldwell toob arusaadaval põhjusel oma kodumaa näiteid, kus 1990. aastatel sai valitsevaks usk, et pigem alandada õpetaja palka kui suurendada õpetatavate laste arvu klassis. Siis hakati asja uurima, ja selle sajandi alguses oli piisavalt tõendeid, näiteks Connecticuti majandusteadlase Caroline Hoxby omi, millest tuli välja, et mingit statistiliselt olulist efekti klassi suuruse ja õpiedukuse vahel ei ole. 15 protsenti teadlastest leidis, et pisemad klassid on paremad, sama paljud et pisemad klassid on halvemad. 20 protsenti teadlastest efekti ei leidnud. Kõrvutades 18 eri maad, tuli välja, et vaid kahes paigas maailma paigas – Kreekas ja Islandil – on statistiliselt usutav tõend pisema klassi kasuks.

USAs palgati pisemate klasside tarbeks aastatel 1996 kuni 2004 veerand miljonit uut õpetajat. Samal ajal vähenesid kulutused õpilasele 21 protsenti.

Meie intuitiivne arusaam rahast on see, et rohkem on alati parem. Kuid keegi ei saa olla kindel, et see on alati tõene. Raha tuleb kasuks vaid teatud piirini, kus tekib küllastus. Ameerika psühholoog James Grubman nimetab esimese põlvkonna miljonäre rikkuse immigrantideks. See seltskond kaldub raha mõju lineaarseks pidama – mida rohkem, seda uhkem – ka hariduses. Neil on omalaste suhtes sama sättumus nagu esimese põlvkonna immigrantidel. „Vanemad peavad määrama piirid, kuid see on rikkuse immigrantide jaoks kõige raskem asi, sest nad ei tea, kuidas väljendada, et seda ei saa enesele lubada,“ ütleb Grubman. Ja soovitab lülituda väitelt „Me ei saa seda“ väitele „Me ei tee seda“. Kuid see on palju raskem. See vajab vestlust ja ausust ja selgitamise oskust, et mis on võimalik, pole veel alati õige. Ühel hetkel muudab raha lastekasvatamise raskemaks, sama raskeks kui on lastekasvatamine kõige vaesemete jaoks. Siin tuleb mängu tagurpidi U-kõver. Mingi raha juures on optimum, raha kasvades kõver langeb.

Taavet.Koljat.Graf

Selline tagurpidi U-kõver selgitab ka kooliklassi suuruse tõhusust. Esimese hooga võiks arvata, et mida pisem on klass, seda õpetatumad õpilased sealt tulevad. Sõltuvus on lineaarne. Edasi mõeldes jõuame tõdemuseni, et ühel hetkel pidurdab klassi pisenemine edukuse kasvu, jõutakse küllastuseni. Siis saabub tõe hetk: klassi suurusel on oma optimum, millest suurem või pisem klass õpiedukust pigem kahandab kui suurendab.

Kus selline optimum asub, sõltub muidugi keskkonnast, st ühiskonna olekust. Iisraeli kooli nn maimoniidide reegel ütleb, et klass ei tohi olla suurem kui 40 õpilast. Iisrael on tagurpidi U-kõvera vasakus otsas. Nii nagu olid ka minuaegsed algkooliklassid Tallinna kesklinna koolides. Erinevad USA uuringud seavad U-kõvera optimumi veidi erinevasse paika, kuid me võime siin lihtsustada ja ütelda, et parim klassi suurus on 25 õpilast. Kui klass on psiem, siis on see küll õpetajale lihtsam, kuid tulemus saab parem vaid siis, kui õpetaja muudab oma õpetamise stiili. Tavalisel nad seda ei tee, töötavad lihtsalt vähem. Kui klass on liiga piske, näiteks 12 õpilast, siis tekib uus häda: see on liiga intiimne, et kaitsta õpilase iseseisvust, kui ta seda emotsionaalselt vajab. Pole kusagile vaimselt peitu pugeda.

Kooliklasside suuruse, aga ka mitmete muude parameetrite muutmisel on üks tõsine oht: kool ei mõtle mitte oma õpilaste peale, vaid nende vanemate peale, kes näevad asju nagu golfiradasid ja Steinway pianiinosid ja pisikesi klasse kui laste edukuse panti. Langedes rikaste vanemate lõksu, Koljatite haardesse, hakkab kool mõtlema, et kõik, mida raha eest saab osta, tõlgitakse kindla peale tegeliku maailma edulugudesse. Pole hea olla suur ja tugev, kui istud tihedalt vastu kivimürakat, mis lendab 200-kilomeetirse tunnikiirusega kes teab mille vastu.

 

Eliitkoolid muserdavad häid keskmisi

Kui tagurpidi U-kõver kehtib ka muude nähtuste kohta nagu näiteks alkoholitarbimise mõju tervisele, siis eliitkoolid tundub et pole millegagi võrreldavad. Nad lihtsalt annavad parema hariduse. Kas ikka tõesti ja kas kõigi õpilaste jaoks?

Kui saja viiekümne aasta eest oli Pariis maailma kunstikese, siis määras kunstniku headuse ära, kas teda eksponeeriti Salongis või mitte. Salong mõõtis maali kindla malliga. Edgar Degas ega Paul Cézanne ega Camille Pissarro ega Pierre-Auguste Renoir ja teised impressionistid poleks eales esile ilmunud, kui nad poleks asutanud suure ja võimsa Salongi kõrvale omaenese näitusepaiga.

Impressionistid valisid kahe võimaluse vahel: olla suures tiigis tilluke kala või suur kala väikeses tiigis. Täpselt sama valiku ees on lapsevanem kui oma võsukesele kooli valib, ainult et ta sageli ei teadvusta seda enesele.

Taavet.Koljat.Raamat

Õpilased on eliitkoolis väga võistlevad. Nad ei jaga omavahel õpikogemusi. Nad ei selgita, kuidas õpetatavast paremini aru saada. Nad kannavad koormust, mida vähem konkureerivas keskkonnas kanda ei tule. Vaid klassi tipp saab sellega koormuse kandmisega hõlpsasti hakkama. Ameerika psühholoog Herbert Marsh kinnitab, et enamik vanematest ja üliõpilastest teeb koolivaliku valedel põhjustel: „Nad arvavad, et akadeemiliselt väljavalitud koolis õppimine on iseenesest hea. See ei ole lihtsalt tõsi.“ Reaalsus ei paku puhtaid olekuid, vaid nende segu. „Kui tahate tõestada eliitkooli positiivset mõju ja uurite õpilasi, siis mõõdate te valesid inimesi,“ on Marsh kindel, „te peaksite mõõtma lapsevanemaid.“

Võrreldes äärmiselt elitaarset Harvardi ülikooli keskmise USA ülikooliga nagu Hartwicki kolledž selgus, et heal keskmisel olevad õppurid mitte ainult et tundsid end heal keskmisel tasemel ülikoolis paremini, vaid said pärast lõpetamist ka paremini hakkama, kui eliitkooli keskmised õpilased. Keskmine kala tunneb end suures tiigis tillukesena, väikeses tiigis aga suurena.

Eliitülikoolid värbavad tudengeid eliitkoolidest. Ometi on hulganisti teaduslikke tõendeid uurimistöödest, kus selgus, et keskmiste koolide parimad õpilased olid edaspidi peaaegu alati paremad kui väga heade koolide head õpilased. See tulemus räägib vastu intuitsioonile, kuid on ometi osutunud tõeks. Suur Tiik ei suurenda alati võimalusi, täpselt nagu ei tee seda väike kooliklass. Väike Tiik on see, mis suurendab võimalusi teha, mida õpilane edasises elus teha tahab. Gladwell ei pajata niisama, vaid illustreerib oma väiteid ohtrate tabelite kujul esitaud katseandmetega.

Eesti on ikka ja jälle rõhunud oma rollile Taavetina Koljatite seas. Sestap pole põhjust unustada, et ka koolihariduses võivad ilma teha pigem pisikesed hakkajad taavetid kui suured tähtsad koljatid.

 

 

2 kommentaari postitusele “Taavet ja Koljat: mitte alati pole parim kõige parem”

  1. Ahto Truu

    Kas selle raamatu eestikeelseks pealkirjaks poleks täpsem “Taavet ja Koljat. Võidulootusetud, sobimatud ja hiiglastega võitlemise kunst”?

  2. teadus9

    Tänan. Küllap jah, aga tõlkimine pole mul plaaniski.
    Terv, Tiit

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri