Algarvulise rahva lugulaul

16. mai 2015

Algarvulise rahva lugulaul

SeeTiit Kändleri raamatuesse ilmus Postmehes 16. Mail 2015
Šolem Aš
Oru laul
Jidiši keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
LR 12–14, 2015, 136 lk

Oru laul Esikaas
Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvudega saab üles ehitada kogu matemaatika. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või on selle välja mõelnud inimene: see on just nii täiuslik nagu see on.
Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.
Sedapalju matemaatikast. Kui ma lugesin juudi kirjaniku Šoleim Aši 1938. aastal kirjutatud, ent Esimese maailmasõja eelset ja selle vahetut tulevikku kirjeldavat „lüürilist olukirjeldust“ „Oru laul“, tulid ajusilma ette algarvudega seotud probleemid, mis on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus.
Šolem Aš kirjeldab, kuidas möödunud sajandi alul läksid juudid Euroopast ja Põhja-Ameerikast üles ehitama oma intelligentide rajatud utoopiat: sionistlikku Iisraeli.
Paradoksaalsel kombel selle teooria rajanud intelligentidele üle jõu käiv, kohati tõepoolest sunnitöölaagritest hullem üleehitustöö kandis ometi vilja, mida maailm sööb praegu Iisraeli ja teda ümbritseva Araabia maailma kaootiliste suhete näol.
Asundusi on ennegi rajatud maadele, kus eelnevalt inimesi elanud, olgu Austraaliasse või Põhja-Ameerikasse, Siberisse või Hiina eri provintsidesse. Kuid Iisraeli puhul tuleb mängu algarv. Iisrael on äravalitud maa, algarv, mida ei saa jagada millegagi, ja millel on eriline asend maailma krüpteerimises. Üks teine rahvas, kes end äravalituks kinnitab, on moslemid või vähemasti suur osa neist. Algarvuks on pürginud küll slaavlased, küll varased katoliiklased, ent neil ei ole aegade käigus see õnnestunud. Algarvudena on end esitanud lugematu arv usulahke, mis ometi on maailmale avaldanud vaid meelelahutuslikku mõju.
Juudid algarvuna on sünnitanud Golemi, sotsialismi ja sionismi. Moslemid algarvuna on sünnitanud Kaaba, matemaatika ja ISISe. Algarvude matemaatika ja nende rahvaste vahel on nõnda palju paralleele, et mõtiskleda sel temal edasi, praegu aga kõnelgem ometi kord „Oru laulust“. Esmalt ja otse on see teos järjekordne näide, kuidas kirjandus võib õpetada maailma ajalugu peenemalt ja inimaju tarbeks täpsemalt, kui mistahes ajaloolaste poolt kokku kirjutatud ajalugu. Meid aitab sedapuhku Kalle Kasemaa oma kommentaaridega, ent nendetagi on Poola juut Šolem Aš võrreldav meil hiljuti tõlgitud Barcelona hispaanlase Enrique Vila-Matase, tšehhi Bohumil Hrabali, katalaani Mercè Rodoreda ja eestivene kirjaniku Andrei Ivanoviga, kui märkida neid, kellest enam mõlgutanud ja seejärel kirjutanud olen.
Kuid Šolem Aši lugu seondub meiega tihedamaltki: tegu on moskoviitide rühmaga, kes Vene impeeriumi aladelt eri moel ja viisil põgenevad. Jidišit kõnelesid neist vähesed, õppida püüdsid kõik. See oli kui algarvuks saamise esimene aste. Edasi tuli juba bifurkatsioon: sotsialistlik kirjandus või pühad raamatud.
Eesti kirjandudusest tuleb „Oru laulu“ lugedes võrdlusena pähe Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ ja Paul Haavaoksa „Eelkarastumine“ (kui need kommentaaridega varustada), Hans Leberechti „Vagus Koordis“, A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa, vene kirjandusest aga eelkõige Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“ ja Isaak Babeli „Ratsaarmee“. Kuid venelastel pole õnnestunud end kehtestada algarvuna, veel vähem eestlastel, enam ehk Aleksis Kivi „Seitsmes vennas“ ja tollastes Soome kirjanikes tuleb see pürgimus ette, kuid sedagi ummikteena.
Araablased, kellelt oli ostetud maatükk, millel noored israeliidid oma orus tegutsema asuvad, elavad mäe otsas mõnda aega ähvardava varjuna, Iisraeli hakatakse rajama mülkas, mida kaitstakse püssimeestega ööl ja päeval.
Šolem Aš on peenem kui A.H.T., Leberecht ja Smuul kokku, oles võrreldav pigem poola-leedu maamärgi Czesław Miłoszi autobiograafiaga „Sünnimaa Euroopa”. Minnakse elama ja sünnitama, hoolimata sellest et mingid araablased ja berberid kohapeal sehkendavad – mustad, haisvad, kahtlased.
Kuid see on algarvuliste tagasipöördumine, milleks pole küll otsest sundi ja mille pealt osa algarvulistest ka teenivad, ent ometi: tagasipöördumine. Tantsu tantsitakse igal õhtul, laulu ’Am Jisra’el haj! saatel. Iisrael elab. Neid sõnu hüütakse, kui on väga raske. On ka üksik, kes kohmab: jätke see Iisrael, mis see siia puutub.
„Vaevalt kuus kuud oleme siin olnud, aga rahvas on kuus aastat vanemaks jäänud,“ mõtles üks tegelasi Sara. Nukrat mõtet ei suutnud lohutada isegi esimese oma heina, värske heina lõhn. Ainus, mis lohutas, oli äkitselt veidi eemal süüdatud rõõmutuli: nende järel orgu tulnud asunikerühm oli metsikult kasvava rohu põlema pannud, et kuivendatud maa jälle üles harida.
Algarvud on matemaatika aatomid, neist ehitatakse teised arvud, kuid senini ei teata algarvude esinemise mustreid. Nii pole ka teada end algarvuks pidavate rahvaste esinemise ja kestmise mustreid ja mis olulisem – neid ei saadagi kunagi teada. See lohutu lohutus aimub Šolem Aši minimalistlikust tekstist nagu kunagi matemaatikavihkude tagakaantele trükitud ükskordühe petlik täiuslikkus.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri