Sallivuse sallivuse sallivus: looduse pale

28. veebr 2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr2, 2016

Mured käivad hulgakesi. Kas nad siis üksteist sallivad? Rõõm ja mure kaksikvennad. Kas nad siis on meile sallivuse eeskujuks?

Puukoristaja mu akna taga kasvaval 200-aastasel männil on tegutsenud üksi ja kaksi kuus aastat järjepannu, ajast, mil maja uusehituse valmis sain. Oletan, et ta pesitseb maja tuulekastis, ja ega see või olla siis sama puukoristaja, kes praegu hommikul enne tihaseid lindude söögimajas käib ja männipuu krokodillikoort mööda pea all- või ülalpool siugleb. Küllap see mingi uue pesakonna tüüp on. Kuid ei kunagi ole siin näha olnud enamat arvu puukoristajaid. Sest puukoristaja on sallimatu teiste liigikaaslaste suhtes: tal on oma riik, reviir. Teisiti on lugu rasvatihastega: nemad küll nääklevad vahel, ent lendavad kohale pigem hulgakaupa. Ja siis saavad ka söögilauale maandunud musträsta eemale peletatud. Nemad on sallivad oma liigikaaslaste suhtes, teatava piirini küll, kuid mitte musträsta suhtes. Tapmiseks tõsi ei lähe, tagaajamiseks küll.

 

Kohatu Päike

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

Tiit Kändler: “Kohatu Päike”, 2014

Sama lugu on huntide, ilveste ja kotkastega, igaüks on oma reviiri piires sallimatu nii oma liigikaaslaste kui jahisaagi suhtes. Jahisaak jälle omakorda ja nii edasi, bakteriteni välja.

Kust võtame siis äkitselt, et Homo sapiens peab olema salliv, kui tal neandertallasegagi just kõige paremini ei läinud, kõnelemata veel teistest Homo sapiens’i rühmadest.

Alati on tapetud ja taga aetud. Üleüldine sallivus ei ole looduses kohane, selle rakendumisel meid siin ei oleks, see on selge.

Et olen hariduselt füüsik, siis muidugimõista toob sallivuse teema mulle mällu eelkõige antroopsusprintsiibid. Need selgitavad, miks on maailm ehk universum selline, et inimene siin kenasti välja arenes ja toimetada saab. Kas meie pärast või lihtsalt juhuslikult, on muutumatud arvud, mis matemaatika ja füüsika keeles väljendavad elementaarlaengud või vähima algosakese suurust või muid olulisi arve, mis seovad looduse seadused enam-vähem ühtseks matemaatika keeles väljendatud süsteemiks, just täpselt sellised, et universum, sealhulgas päikesesüsteem saaks esineda sel ja täpselt sel kujul, et elu ja sealhulgas inimene tekkis ja evolutsioneerus.

Antroopsusprintsiibid, nimetatagu neid nõrgaks või tugevaks, pole looduse seadused, vaid takkajärele tõdemused: kui universumis oleks üks või teine oluline konstant veidi erinev, siis meid poleks. Siin pole mingit sallivust. Kui ka esinevad paralleeluniversumid, siis meietaolise eluka kohtamiseks peavad mõnes neist kehtima samad loodusseadused, mis meil.

Sallivus pole kohane, sallivuse sallivus laseb ajada omi asju ja sallivuse sallivuse sallivus on kui mitte sallimatus, siis täielik ükskõiksus ometigi. Tundub tühja kalambuurina, kuid minu jaoks seda ei ole. Kui puukoristaja sallib rasvatihaste sallivust, siis ometigi ei salli ta naid söögilaua-konkurendina, rakendades sallivuse sallivuse sallivust, et neist ette jõuda.

Kas gravitatsiooniseadus ei sallinud mind, kui ma redeleilt alla kukkudes kuus ribi murdsin? Opakas küsinus? Või äkki polegi? Meil ei jää muud üle, kui sõnastada paljud asjad antropomorfselt, igapäevaselt: gravitatsioon sallib mind, kui ehitan maja, arvestades selle sallivuse piiridega, ja minu elu, kui tegutsen neis piirides.

 

Sallivuse piirid annab looduses minu meelest kätte valitud taustsüsteem. Kui me kanname kõik olendid ja eluta objektid, alates algosakestest kuni uusimate kosmoloogiliste objektideni teljestikule, mille logaritmilises skaalas püsttelg näitab suurust sentimeetrites ja logaritmilises skaalas rõhttelg massi, siis saame paradoksaalsel moel umbes täisnurka poolitava nurgaga tõusva sirgjoone, mille keskmes leiame üles iseenese. Inimene on sellises kavalas koordinaatide süsteemis maailma kese, ja küllap aimas ka koordinaatsüsteemi leiutaja René Descartes, et võib leida sellise süsteemi, milles inimese keha on keskmes ja hing on võib-olla kolmandas mõõtmes, mille kahe vahele paigutas ta jumala. Inimese põhiline mure ei ole kunagi olnud see, kas ta sallib üht või teist inimest või rahvast või looma, vaid see, kuidas ta sallib iseenese hinge.

„Jumal seda teab,“ vastas Descartes ja teda tasub uskuda, kuna teda uskus ka Eestimaad valitsenud kuninganna Kristiina, kutsudes Descartes’i oma õpetajaks ja kaudselt suretades õpetlase oma karmide kommetega välja. Kuid eestlased välja ei surnud. Valides siin oma mõõtkava piires just paraja sallivuse või sallimatuse määra.

Läks aega mis läks, Homo sapiens leidis sallivuse määra üles, see leid on kivistunud püramiidides ja iidsete linnade varemetes, Teeba templites ja Rooma Colosseumis, Cordoba mošees ja Eesti rehielamus, Oleviste kirikus ja Kölni katedraalis, jalgpallistaadionis ja 19. sajandi Euroopa raudteejaamades.

Ühel hetkel läks sallivuse piiri tajumine sassi. Tallinna tekkisid teletorn ja Rahvusraamatukogu, salliva Kaubamaja külge sallimatu Viru keskus ja salliva Sakala keskuse asemele sallimatu Solaris, salliva skulptuuripargi asemele Kadrioru lossi taha sallimatu ja kipakas „barokk“aed.

Nüüd on sallimatutel ärimeestel kavas Käsmu sallimatu sadam, salliva Käsmu Meremuuseumi asemele. Nii nagu ei piisaks sallimatutest Vergi ja Viinistu, Lohusalu ja Pirita sadamatest, millest vaid Pirita kannab kogu sallimatuse koorma välja, olles laevukestest täitunud, teised ülbitsevad tühjana.

 

Just nimelt siit läheb tegelik piir sallivuse ja sallimatuse vahel, õige taustsüsteemi ja ebapädeva taustsüsteemi valiku vahel, mitte ainuüksi eri liikide või liigisisese sallivuse määra leidmisel. Miks võitleb keskkonnaministeerium võõrliikidega? Mis õigusega, küsin õigusega – las õitseda tuhat lille, nagu esimees Mao ütles, las need siberi karuputked ja villkäppkrabid elavad ja rikastavad meie loodust! Et suruvad maha põlisliike? Ja mis siis. Ju need peavadki kaduma. Milleks raisata raha soode taastamisele, salligem eelmiste põlvede muudatusi oma maastikes! Milleks üleüldse looduskaitse, kui puudub inimkaitse? Sest salliv inimene juba relva kätte ei võta, ei labidat karuputke, ei aiateivast röövli vastu.

Et tõin demagoogilisi kõrvutamisi? Ei toonud sugugi, see on loodus, mis oma muutumatute seadustega tundub inimese ebaproportsionaalse tegevuse taustal demagoogilisena. Looduses valitsev sallivuse sallivuse sallivus on iseenesest demagoogiline, kuna sellele ei anna külge riputada harmoonilise taustsüsteemi kaotanud inimese enese vastuolu omaenese hingega, tõelist sallimatuse häirekella.

 

 

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri