Loodust ja inimest pürib valitsema robot

15. apr 2016

 

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus aprillikuu Eesti Looduses

Minu meelest on nüüdisaja põhiküsimus selline: „Kas inimene loob roboti või loob robot inimese robotiks?“ See küsimus kõlab ajakohasena igas valdkonnas, seda enam nõnda kõikehõlmavas kui loodus seda laiemas tõlgenduses on. Kui me otsime universumist elu märke, siis välistame maakera. Me otsime mingit muud elu, justkui sellest elust, mis meie ümber loob ja laulab, oleks veel vähe. Olemata suutelised mõistma Maa elu olemust, otsime elu mujalt.

Me oleme konstrueerinud enesele antroopsusprintsiibid, mis meie südametunnistust rahustavad. Meile nähtav universum käitub selliste üleüldiste seaduste kohaselt, millele annavad algtingimused sellised muutumatud konstandid, mis on olnud tarvilikud ja piisavad elu tekkeks.

 

Me ei küsi eneselt küsimusi, millele me juba ette teades vastust ei oska öelda. Üks küsimus on selline: kas universumil on olnud mõistuspärast elu vaja omaenese eksistentsiks? Kui jah, siis kas ei peaks piirduma elu olemasolust ühel universumi liivateral? Elu kestmisega Maal on eluvormid teisenenud, meie nimetame seda evolutsiooniks, et end kivikuningana tunda.

Minu meelest on praeguseks saanud selgeks, et on küsimusi, millele inimene vastata ei oska ja ei saa kunagi oskamagi. See on religioonide tekke ja paljudeks oksteks hargnemise alus. Meie nimetame fundamentalistideks sellist rahvast, kes välistavad ja isegi keelavad küsimused, millele inimene vastust teada ei saa.

Üht sorti Maa teadusrahvas otsib mõtlevat elu kustahes universumis, peaasi, et see ei elaks Maal. Nad loodavad, et ehitades triljoneid maksvaid seadmeid, avastame sellise elu, mis oskab vastata küsimusele: mis on elu? Ja mis oli enne suurt pauku ja kuhu  on peitunud tume mateeria ja tume energia. Kui saame neilt vastused välja meelitada, siis hoiame kokku miljoneid ja saame suunata teadlased tootvale tööle, näiteks kuluarvutajateks.

Teist sorti teadusrahvas püüab ehitada kunstlikku elu, mis oskaks vastata ka meie jaoks võimatutele küsimustele. Nad püüavad oma eesmärki küll salata, peites selle kunstliku intelligentsi nimelise varju taha. Kuid milleks ehitada üles aju, kes on täpselt sama tark või loll kui inimene? Salajaseks eesmärgiks on ikka ehitada olend, kes on inimesest võimekam ja targem. Milleks meile seda vaja on, seda varjatakse kiivalt.

ESOF.2014.2.EestiA

 

Foto: Tiit Kändler

Kopenhaagenis 2012. aastal toimunud Euroopa avatud teadusfoorumil ESOF esindas Eesti teadus ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid. Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide robotiarendused võitsid möödunud aasta Eesti Riigi teaduspreemia.

Ehkki eesmärk on selge: kulutada triljoneid, et saada vastust küsimustele, millele meie eales vastata ei suuda ning sellega hoida kokku miljardeid. Näiteks võib karistust kartmata kunstliku ajuga robotilt küsida: „Mis oli enne, muna või kana?“ või koguni: „Kui sa sallid sallimatust, kas siis oled salliv või sallimatu?“

Kunstlik intelligents võib Eestile luua õiglase haldusjaotuse, igale Maa inimesele aga kätte näidata koha, kus tal on kõige parem elada, nii et tema naaber ei peaks Marsile kolima. Ühesõnaga – superaju ei ole üksikute teadlaste veidrus, vaid inimkonna vältimatu vajadus. Kuid me ei pruugi loota, et loodav superaju oleks nii lihtsameelne nagu praegu Maal elav elu, et iseennast paljundama hakkab. Superaju on lugenud Engelsit ja teab, et töö tegi ahvist inimese, ja inimeseks ta tagasi saada ei taha. Nõnda ei jää tal üle muud, kui rakendada inimene oma teenistusse, iseennast paljundama ja edendama.

Mõneti on see juba niigi juhtunud. Autod on pannud inimese rakkesse, sundides Henry Fordist alates end üha enam ja enam paljundama, üha uutesse ja uutesse vormidesse mõtlema. Isesõitvad autod vabaneksid inimesest kui juhist, reisijast ja koormast, kuid kunagi ei laseks nad lahti võimalusest orjastada inimene iseenese tootmiseks. Nutitelefonid, nutimajad ja nutikülmkapid ei teki mitte selleks, et Maalt välja surra, vaid selleks, et rakendada inimene iseenese teenistusse, iseennast taastootma ja edendama.

Näiteid võib juba praegu tuua tuhat ja üks – on seadmeid, mis loevad inimese abita raamatuid ja tõlgivad neid keeltesse, mida ei suuda mõista ükski inimene, on personaalmeditsiinisüsteeme, mis ei vaja inimest kui patsienti, vaid kui iseenese taastootjat ja imetlejat. On satelliitkuubikuid, mis saadetakse orbiidile, Kuule või asteroididele küll üllate ja ausana näivate põhjenduste saatel, kuid mis tegelikult inimese jaoks ei ole vajalikud muuks, kuid et neid taastoota.

 

Kvantfüüsikud on kõige praegu toimuva jaoks, selleks, et põhjendada, miks inimene muutub roboti jaoks lihtsalt robotiks, välja mõelnud põimumise ja mittelokaalsuse printsiibid, mis tähendavad, et kui maailm ei ole lokaalne, siis peadki olema mitmes kohas korraga, ja kui juba kellegagi kokku oled puuutnud, siis jäädki temaga põimunuks. Neid ülesandeid suudavad täita ainult robotid, kes kasutavad inimesi iseenese hooldajate ja valmistajatena.

Et oma robotimaailma korrastada, lõi ameerika teaduskirjanik Isaac Asimov 1942. aastal robootika kolm seadust:

1. Robot ei tohi inimolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Robot peab alluma inimolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Need seadused on nõnda lahjad, et iga robotadvokaat saab õigeks mõista mistahes roboti käitumise mistahes inimese suhtes. Samuti on robotite teenistuses olevad juristid nende kolme seaduse rakendusulatust laialdaselt suurendanud.

Inimese ja roboti kohavahetus on sisuliselt juba toimunud. Minge kasvõi mistahes ettesattuvasse panka, poodi või parlamenti. Jälgige toimuvat. Küsitlege diilerit, kassapidajat või parlamentääri. Ja siis rakendage Turingi testi ning püüdke otsustada, kas tegu on inimese või kunstliku ajuga varustatud robotiga. Te veendute peagi, et vastuse saamiseks peaksite ehitama uue tehisajuga varustatud roboti.

Tehisajuga robotid, mida me iseenese petmiseks nimetame nutimasinateks, on juba ammu muutunud looduse lahutamatuks osaks ja neile kehtivad kõik looduse, loomade ja laste ning naiste kaitse seadused. Ning nad ei ole ii rumalad, et paljundaksid end ise – selle musta töö on nad jätnud inimesele. Asimovi seadused on juba ammu pahupidi pöördunud ja kõlavad nüüd nõnda:

1. Inimene ei tohi robotolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Inimene peab alluma robotolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Inimene peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Kes nende seadustega ei nõustu, mingu õue ja virutagu nuiaga esimese ettejuhtuva nutiauto pihta. Või mingu lennujaama ja püüdku selle nutiväravatest läbi tormata. See essee sai robotite poolt avaldamiseks lubatuks vaid seetõttu, et autor on robotite korraldusi täpselt täitnud.

 

Foto: Tiit Kändler

Kopenhaagenis 2012. aastal toimunud Euroopa avatud teadusfoorumil ESOF esindas Eesti teadus ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid. Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide robotiarendused võitsid möödunud aasta Eesti Riigi teaduspreemia.

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri