Unustamine ehk mälu meistriteos

21. apr 2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes 20. aprillil 2017

Me mõistus on hädavajalik, et luua maailmast usutav pilt. Vahel kukub sellest pildist mõni tükk välja. „Olen unustanud,“ tunnistame. Tundub, et mida vanemaks saame, seda enam unustame. Kuid miks?

 

„Kes me oleme, kust me tuleme?“ küsis Lennart Meri oma „Hõbevalges“ ja vastas: „Ei tea, ei mäleta.“ Tammsaare Jürka ütles hingeõndsuse peale „Eit mäletas, aga suri ära.“ Tsiteerin mälu järgi.

Vanemal olendil on enam kogemust, mis teda abistada võiks. Miks tundub siis, et mida vanemaks saame, seda enam unustame? Või pole see nõnda? Selleks, et teada, kas on, peame teadma, mis on unustamine. Selleks, et teada, mis on unustamine, peame teadma, mis on mälu. Lohutuseks olgu öeldud, et seda ei tea täpselt keegi. Ja pikaks läheks seletamine.

Unustamine on elust lahutamatu nagu kahtlus ja rõõm. Vahel on rõõm unustada. Kas te pole siis ütelnud: „Ah, unustame selle!“ Või kuulnud etteheidet: „Kas te siis ometi ei suuda seda unustada?“ Loosungit: „Kui annate relvad käest, siis unustame!“ Ütlen kohemaid lohutuseks: kui kipume unustama eriti äsja toimunut, nimesid, filmipealkirju, siis pole tegemist dementsusega.

Igaüks on mälu-uurija

Mulle on imponeerinuid ja toetust andnud kuulsa eesti mäluuurija Endel Talvingu korduvalt rõhutatud vastus kunagises intervjuus temaga: „Koer teab, kuhu kondi kaevas, mitte ei mäleta. Teie mäletate, kuhu labida jätsite, kuna samal ajal sõitis tänaval mööda tuletõrjeauto, puu otsas kraaksus vares ja laps hakkas nutma.“  Tähendab, inimene seostab sündmused sündmustega, ja kui ta seostab sündmuste sündmuse ajalooga, siis on see Tulvingu leiutise kohaselt kronesteesia.

Mälu uurimine on põnev asi, mida saab teha igaüks. Tõemeeli – ega mälu-uurijatel ole katseteks tuhandeid vabatahtlikke, vahel vaid üks-kaks patsienti, sealjuures teadlane ise. Arvan, et paljud on tähele pannud: igapäevasündmuste meeles pidamiseks tuleb käituda koerana. Te teate, et panete autovõtme alati koridorikapi ülalt teisele riiulile. Teil pole seda vaja mäletada. Kui aga kogemata olete pistnud mujale, on häda käes. Olen täheldanud, et tuleb istuda maha ja taastada ajalugu: kus viimati võtit nägin, millist teed mööda kulgesin. Lõpuks leian üles.

On teada inimesi, kes ei suuda unustada absoluutselt midagi – nad võivad teile öelda, mida tegid 1985. aasta 6. novembril kell 12:15. Ja see on ebameeldiv tõbi, mida teadaolevalt põeb vaid 60 inimest.

Mälu.Graf.ML

Me ei unusta jalgrattasõitu, me ei unusta ujumist, me ei unusta käimist – oleme need kunagi selgeks õppinud nagu paljud muudki asjad. Inimese aju on üllatavalt plastiline: neuronitevahelisi sidemekid tekib/kaob enim umbes 25 eluaastani, kuid nende sibin-sabin ei lõpe sellega, ehkki aeglustub.

Pole lihtne leida teaduslikke põhjendusi, mis ei oleks liiga üldised, tõestamaks, miks mälu tundub vananedes nõrgenevat. Niipalju, kui olen lugenud, on mälu üks vananemiskindlamaid inimese omadusi. Ma ei pea siinkohal silmas ajuhaigusi, mis võivad tabada ju ka meie liigeseid, südant, kopsu ja maksa. „Vananemisega kaasnevad teatavad muudatused ajus, kuid põhilised mäluprobleemid pole nende hulgas,“ kinnitavad Harvardi meditsiinikooli teadlane Melinda Smith ja tema kolleegid avalikkusele mõeldud mentaalse, emotsionaalse ja sotsiaalse tervise asjatundlikus juhis HelpGuide.

Mälulüngad võivad olla häirivad, kuid enamikul juhtudest pole muretsemiseks põhjust. Nii nagu õpetab Tulving, on üks asi mälu salvestamine, teine aga salvestatud hulgast ammutamine. Ja siin jäävad hätta nii noored kui vanad. „See on mul keele peal,“ lohutame end. Ootamatul kombel tuleb mõne inimese nimi, riigi pealinn või võtme asukoht varem või hiljem meelde. Mentaalne, tunnetuslik protsess muidugi vananedes aeglustub, nii nagu aeglustub käte ja jalgade vehkimine, olgu jooksuks või enese kaitseks. Kuid HelpGuide lohutab meid, et muretsemiseks pole põhjust, kui vaid suudame korda saada vajalike asjadega, ammutada mälust elu jooksul omandatud teadmisi ning suudame loogiliselt argumenteerida ja asjade üle otsustada.

Ankurdatud mälu

Maailm me ümber kiireneb, ja hull lugu – sõnade tähendused muutuvad. Mis oli kord „tõde“, see oli erinev füüsikas, filosoofias ja jurisprudentsis. Ning „tõe“ värvid muutuvad. Ameerika ajakirjanik, kolmekordne Pulitzeri preemia laureaat Thomas L. Friedman avaldas möödunud aastal paksu raamatu pealkirjaga „Thank You for Being Late“ – „Tänan teid hilinemise eest“. On asjakohane mitte tõtata.

„Kiilide praktiline tähtsus on väike.” Nõnda sätestab koguteos „Loomade elu,” 3. köide, selgrootud, eesti keeles ilmunud 1984. aastal. Kuidas hoida end käigus, kuis suudaks üks põlv järgnevaga ja sellele järgnevaga suhelda? On see üldse võimaik? Eks ikka on, kui juba ühiskond püsima jäänud. Tuleb lihtsalt kinni haarata muutumatute – või õigemini öeldes inimlikes mõõtmetes muutuvate –väärtuste õlekõrrest. Nende suhteliselt muutumatute väärtuste hulka kuuluvad kahtlemata nii teadus kui kunstid.

Siit saame juhiseid oma mälu treenimiseks – nagu kogu oma organismi ja keha, tuleb mälu treenida. See on lõbu ja lust – leidke enesele vaid sobiv tegevus. Laulukoor, pillimäng, male, kabe, sudoku, raskemat sorti ristsõnad, lugemine ja veelkord lugemine, kaasa mõtlema panevad filmid, lavastused, kontserdid. Õppige mõni murdesõna või sõnu mõnest võõrast keelest. Valik on teie! Minupärast võib meenutada detaile oma lapsepõlvest, kes soovib, pangu kirja oma mälestuskillukesi, vooligu, kudugu, lugegu ja jätku meelde luuletusi, ja kui muud paremat tõesti teha ei ole, siis lugegu minu artiklit mälu vananemisest.

Kuid siiski – mis meie ajuga vananedes toimub? Oimusagara keskosas olev hipokampus, tähtis tegelane meie elumängus, mis seotud mällu salvestamise ja salvestatust ammutamisega, vananedes sageli väheneb mahult. Kuid – on inimesi, kes isegi ühe ajupoolkeraga hakkama saavad. Ajurakke kaitsvad ja parandavad ning nende kasvu stimuleerivad hormoonid ja valgud riknevad, nii nagu kipuvad lühenema kromosoomid. Vananedes võib väheneda verejooks ajju, mis halvendab mälu ja tunnetusvõimet. Lisaks võib halvendada mälu depressioon ja magamatus.

Nii et kui te end äkitselt avastate köögist ja ei tea, miks ülakorruselt alla ronisite, siis minge rahumeeli õue ja kui võimalik, rohige peenart või võtke ja jalutage ümber kvartali. Kui te suudate mäletada oma unustamise hetki ja seda, mille olete unustanud, siis on OK ja sebige aina ringi. Teil on ees huvireis? Võtke kätte ja lugege võimalikult palju kirjandust külastatava maa või linna või maakonna kohta – ja uskuge, te leiate enesele kohale jõudes palju enam uut ning mälu värskendavat.

Mälugeeniused seovad mällu salvestatavaid fakte esemetega, mida nad kohtavad oma koduteel ja meenutades läbivad selle tee. Nobelist David Kahnemann kõneleb ankurdamisest: teie otsustused pole kunagi sõltumatud, vaid on ankurdatud faktide külge, mida vahetult enne mällu jätsite.

Unustamine on vahel ka kaitsev ja vabastav. Kujutage ette, kui te ei suudaks unustada valu või õudusi. Nojahh, lõpuks on olemas märkmikud ja nutifonid ja mis veel kõik. Me ei tea, mis saab nende noorte mäluga vanaduses, kes praegu oma koduteedki GPSist järele uurivad. Mis teha, kui märkmik on kadunud? Lohutan end, et ka mälugeeniused, kes suudavad meeles pidada arvutul hulgal arve, kaotavad võtmeid sama tihti kui tavainimesed. Kuid ma tean, et „arukas elu tugineb kolmel sambal: mälu, taju ja mõtlemine,“ nagu Tulving õpetab. Kas keegi võiks mulle ütelda, kuhu ma ometi Tulvingu raamatu „Mälu“ pistsin?

 

Loe ka: Tiit Kändler, Ajujaht plastilise aju mõistmiseks, Maaleht 23. märts 2017

 

 

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri