Inimese ja looduse ühisosa: linn

12. juuni 2017

See Tiit Kändleri esse ilmus Eestki Looduse juuninumbris

Kui pea on kärbseid täis, siis pole õuel kärbseid ollagi. Isegi toas mitte. Tänavu tuleb küll loota, et kui ilmamehe jutu järgi jäi talv olemata, siis ehk ei jää kevad tulemata. Kärbsed peas aga sumisevad, kuna olemata talve uudisteemad kumisevad segiläbi: kes kaevas auku, kes ajas auku kinni, kes paisutas jõge, kes lasi paisu õhku, kes rajas raudtee, kes laskis selle maapõhja, kes ehitas üle tee põdrakesele mõnusa silla, kes luges kokku, et põdrake lipsas ikka üle tee mujalt. Kõige selle juures tuleb rõõmustada, et tegevus käis keskkonna hüvanguks ja enamasti peades, kus kärbsed pesitsemas.

Kui see jutt on õige, et inimene on looduse osa, siis kas on õige ka see hüpotees, et loodus on inimese osa? Kas inimene on õppinud, kuidas neid kahte osa omavahel kokku viia? Jah, on, ja selleks tuleb vahel reisida mõnda linna, et end rahustada. Üks selliseid on Viini linn. On vähe Euroopa pealinnu, kus läbi aastatuhandete on käinud risti ja rästi läbi nii erinevate rahvaste ja usundite kolonnid, hordid ning röövsalgad. Roomlased ja germaanlased, slaavlased ja normannid, hispaanlased ja juudid, ungarlased ja böömlased, türklased ja itaallased, kõnelemata juba eri kanguse- ja tugevusprooviga sakslastest.

 

Minu meelest on linn see paik, kus on näha käige paremini inimese ja looduse ühismäng. Siin saavad kokku – või vahel ka ei saa – inimese ja looduse ühisosa. Kui sa jõuad enese jaoks uude linna ja kui oled õnnistatud igasuguste konverentside, seminaride ja töötubade puudumisega, saad tajuda, mis maik man on. Viinis on tasakaal paigas. Kummaliselt rahulik, kummaliselt ruumikas nii jalutajale, jalgratturile, autole kui ka puudele, põõsastele ja muidugimõista viini vorstidele, toolidele ja õllele ning veinile.

Jah, see Viini vein annab ehk enim teada, kuidas on lood looduse ja suurlinna vahel. Olgu tänatud Rooma keiser Marcus Aurelius Probus, kes omaenese elu hinnaga lõpetas Issanda aastal 278 ära keelu ajada veini mujal, kui nüüdse Itaalia aladel. Probus tahtis hoida oma leegionäre pidevalt töös ja laskis neil Viini põhja- ja läänenõlvad viinapuid täis istutada. Muidugi ei olnud vein siin tundmatu, seda ajanud keldid, kuid mida nood ka Euroopas teinud ja tegemas pole. Kuigi Probuse vahvad leegionärid polnud arvatavasti just janutud, ajas neil hinge keema, et nemad, vahvad sõjamehed, peavad tegema talumehe tööd. Ja nottisid vaese Probuse aastal 282 maha (või jootsid surnuks). Asjalikumad ajaloolased arvavad, et mõrva taga oli itaalia veiniärimeeste huvi. Nii või naa, nüüd on Probusest jäänud Viini põhjaküljele temanimeline tänav ning ohtralt viinapuupõlde ja veinikülasid oma veinitubadega.

Kui trammiga Punase Viini ajal töölistele 1930. aastal ehitatud kilomeetrisest Karl-Marx-Hofist mööda kolistada ja kui ei juhtu olema tähtsaim riigipüha 1. mai, siis pidavat üles veinitubadesse ka mängurongidega saama. Aga kui on 1. mai nagu meiega juhtus, siis saab vantsida ka jala, olles julgust saanud parlamendihoone ja raekoja eest orkestri mürtsudes läbi marssinud kolonnist, kes lisaks harrastele loosungitele maalitud palvele, et muslimid on teretulnud, lehvitasid ka loosungit, millelt lahkelt vaatasid tuleviku poole Marx, Engels, Lenin Stalin ja Mao. Üsna pleekinud loosung, muide, korduvkasutusest.

Viin aga on loodusest läbi põimunuid, nii et ruumi jääb ka marssijatele, ja olgu kohe öeldud, et linna kuulsaid ning kahe-kolmekordseid alleesid noorendatakse pidevalt, istutades uusi puid vanakeste asemele järkjärgult, mitte terve linna kaupa. Ja ime küll, erinevalt näiteks Brüsselist ei pargita autosid alleede keskmisse, jalakäijatele jäetud teele.

Nojah, kastanid õitsevad kunagi ehk meilgi, ent viinapõldude vahel sulfiidivaba veini limpsides ja alla linnale vaadates tunnedki end looduse osana. Tuleb piiri pidada, et ei hakkaks end tundma looduse peremehena.

Viin.FranzJoseph2.2017

Ma ei tea, kes ja miks, kuid meil Eestis on levinud müüt, et oleme kõige enam kannatanud rahvas. Vähe sellest, mingit küsitlussõltlased on välja küsitlenud, et oleme kõige õnnetum rahvas. Ei ole, ärge lootkegi! Isegi sellel poolest pole me erilised. Kui vahel satute näiteks teistesse Euroopa pealinnadesse, tehke väheke eeltööd, vaid umbes nüüdse magistrikraadi jagu, lugege ja uurige ning mõistate, et omad hädad ja viletsused on olnud igal pool. Milleks neile siis meie omi kaela määrida. Loodus linnas tähendab oskust leida ühisosa kahe hulga – rahvahulga ja metsahulga vahel. Mitte ükski allee ei hakka kasvama pottides, nagu Tallinna nn peatänava mõttehiiglased loodavad. Metsahulk vajab ruumi, inimhulk vajab ruumi. On meie õnnetus, et Tallinnast on osatud meisterdada sihuke konglomeraat, kus tundub et ruumi pole ei ühel ega teisel. Ja oleks siis meid palju võtta.

Ega ei pea kaugele pagema: uurime Helsingit, naudime Stockholmi, rõõmustame Riias. Ja pidagem meeles, et isegi Veneetsias, kus ju maad juppjagu, on loodus iga linnakodaniku ukseläve ees, mis sest, et enamasti vedelal kujul.

Võib-olla ei seisne tervis ja hingerahu vaid higist haisvas spordisaalis rassimises või enda ja teiste tervist ohustavas jooksus ja rattasõidus mööda Tallinna olematuid ja ohtlikke jalgtänavaid. Võib-olla annab meile heaolu ka see, kui linn võetakse arendajate käest edendajate kätte? Tervisliku tormijooksuga.

 

Viin on lisaks muule olnud kummalisel kombel viimane kants, mille müüride alla Osmanite väed kaks korda jõudsid. 1529 Suleiman Hiilgava ja 1683. aastal suurvesiir Kara Mustafa juhitud vägedega. Haned päästis Rooma, kliimamuutus kristluse: tol Väikesel Jääajal oli kevadine ilmastik nii karm ja tormivihmane, et türklaste armaada jõudis Suleimaniga vaevalt linnamüüride alla oma tohutute kahuritega, kui hakkas sadama lund ja türklased ümber pöörasid. Järgmiseks korraks oli viinlased teinud parema kodutöö ja kindlustused kindlamaks muutnud. Ent neid õõnestasid seestpoolt juutide ja katoliiklaste, protestantide ja muu rahva ühisosa puudumine. Kuid türklastele jäänud paar kuud lõpetas Poola kuninga John Sobieski abivägi. Niisiis – ärgem pahurdagem kliimamuutuste üle!

Vana kurb keiser Franz Joseph I jäigi Esimeseks ja suri vaid kaks aastat enne oma impeeriumi lõppu, 1916. Nüüd seisab ta kõige kurvem monument, mida näinud olen, Viini Burggartenis, Mozarti hiilgavast kujust põõsaste-puudega eraldatud, vastu Goethe tänavat, kepp kaenla all, pilk pööratud häbelikult maapinna poole, kus õitseb tulpe, nelke ja muud nipet-näpet.

Või kes teab – praegu igatahes lehvivad maiparaadil plagud „Muslim Wilkommen!“

Kes veel või juba jälle ei usu, et maakera on ümmargune, mingu paariks nädalaks Viini ja ärgu jätku külastamata selle ohtraid ja mõnusalt haaravaid kunstimuuseume ning istumata vana lossi raamatukogu kupli all, pea kohal raamatute rivid. Kes neid loeb? Loevad nad ise? Ma arvan, et loevad. Austria-Ungari impeeriumi mälestusena ent pakutakse kohvikutes gulašit nagu Budapestis, veidi vesisemat küll, kuid hää, Alpidest voolava veega.

 

Vana Franz Joseph I kurvastab Viini Burggarteni pargis, mida õnnistavad ka Mozarti ja Goethe rõõmsad kujud.

Foto: Tiina Kaljundi

 

Viini äärelinnas püstitati ülemöödunud sajandi lõpul kolm hiigelsilindrit, mille sees gaasihoidlad. Gasometritena tuntud tornidest jäeti väliskest, mida kaunistab kevadel graafiline loodus. See leidub kunstitubasid, eluruume ja muudki.

Foto: Tiit Kändler

 

Viini põhjaküljel leidub hulganisti juba roomlaste istutatud viinamägesid. Seal saab maitsta looduse ande ja inimeseks muutuda.

Foto: Tiina Kaljundi

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri