Täna 26 aastat tagasi: augustikahurid

19. aug 2017

 

Selle loo panin üles 4 aasta eest. Kuid tasub kordamist tänagi.

„Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus /…/ siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.” Nõnda kirjutab malegeenius ja aus inimene Garri Kasparov oma raamatus „Garri Kasparov. Male kui elu mudel”, mis kahe aasta eest ka eesti keeles ilmunud.

See mõttekäik tabab mu meelest täpselt eesti viimase 26 aasta elu pihta.

Kui me vahel ka küsime, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis küsin vastu, et millist siis tahtsime? Me ju ei tea tegelikult, milline oli elu kahe sõja vahelises elus. Vähesed on nuusutanud selle lõhnu, kuulnud hääli. Needki on teinud seda lapsepõlves.

Jah, eks vahel teeb ikka viha küll, kui mõni tipptegelane sulel näkku juhtub valetama. Kuid teisalt – kus siis sihukest asja ei juhtuks. Peaasi, et kogu elu ei ole ju rajatud valele, nii nagu oli see veel kahe aastakümne eest.

Mäletan, et NSVL tippjuhid, keda siinkohal meenutadagi ei taha, armastasid kõnetoolidest läbi aastakümnete korrutada: „Me elame suurepärasel ajal, me elame põneval ajal!” Ja ennäe – nende ettekuulutus ongi täide läinud. Küll hoopis teises maailmas, kuid siiski.

20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks?

Tankmees

Ei mäleta täpselt, milline oli ilm, aga umbes selline nagu nüüd või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab sündmused salvestada, ent neid sealt ammutada pole võimalik just mitte alati. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba retoorika. Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Nüüd, 20 aastat hiljem, võib vaid teatud tõenäosusega meenutada – millele me noil päevil lootsime? Ega ju ei lootnud reisivõimalustele, oma majadele, autodele, suhtlemisvõrgustikele, nutitelefonidele, ohtratele poeriiulitele, kiirlaenudele, e-riigile. Lootsime lihtsalt sellele, et meid ometi kord jäetaks rahule. Lootsime rahule ja vabanemisele rahutust valest. Kas selle saime, otsustagu igaüks ise. See on täna võimalik.

Tiit Kändler

 

 

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri