teadus.ee » Arhiiv » Õueonu aastake. Oktoober

Pole mõtet salata – tšehhi õllegurmaan, naljavend ja kirjamees Karel Čapek oli lisaks kõigele ka kirglik aednik. Mis sest, et elas Prahas, mida nüüd reklaamitakse kui jalutajate linna. Čapek istus selle asemel, et sihitult mööda linna ringi hulkuda, õllekas ja kirjutas aiapidaja märkmeid, millest sai suurepärane raamat „Aedniku aasta”. Kellel on aedniku hing või kes tahab teada, mis loom see aednik on, lugegu seda raamatu.

Kuid kui oled õnnega koos, et sul on oma õu – ehk krunt, nagu ametlikult öeldakse –, ei pruugi olla aednik, et õue nautida. Saab olla lihtsalt õueonu.

Õueonu elu on õnnelikum kui aednikul. Et oma õue nautida, ei pruugi alati õue minnagi. Võib õuele mõelda või pilk aknasse suunata – ja õu tuleb kogu täiega või vähemasti poole täiega tuppa kätte.

Siiski on parem ise õue kätte minna ja seal askeldada. Kuid ettevaatust – varitseb suur oht muutuda aednikuks.

Oktoober

Oktoober on õueonule üks hüva kuu. Kui sa pole aednikuna just üle pingutanud, siis avastad, et aias polegi suurt midagi teha. Mis sest, et igast kanalist – raadiost, telekast, ajalehtedest ja muudest kanalisatsioonidest – käiakse sulle peale, et viimane aeg on valmistuda talveks.

Kuid kui säilitad meelekindluse, siis taipad, et talveks valmistumise või vabalt jätta taimede, putukate ja muude elunähtuste hooleks. Lõppude lõpuks on see nende missioon siin maamunal.

Oktoober on üks meeleolukamaid ja vahelduvamaid kuid. Puud on veel erivärvilised, ja iga päev muudavad nad oma palet, kuni kuu lõpul on üleni laostunud. Lehed võib vabalt jätta maha – las ootavad kevadet, siis on lõbusam kokku riisuda, ja neid on ka kuidagi vähem. Võibolla on tuul naabri õuele kandnud.

Oktoobrinaabrid on võrreldamatult meeldivamad kui näiteks juuninaabrid. Nad ei tee tossavat lõket, nad ei kärista ega mürista oma niidukite ja mootorsaagidega. Ja tagatipuks on neid ka vähemaks jäänud. Kes pole just õueonu, see põgeneb oktoobri eest linnatuppa või vähemalt otsib abi pangakontorist. See võtab igasuguse jõu kära teha.

Oktoober võib pakkuda imeilusat sügisilma, ja sügisene kümme soojakraadi on soojemgi kui kevadine viisteist. Maa ise tuleb appi, soojendades ja kaitstes oma talveks valmistuvat taimestikku.

Nõnda on just oktoobris aega tarbeks, et väljuda oma õuelt ja vaadata, mis metsas toimub. Kui õueonu just jõhvikarappa ei lähe, siis võtab mets ta vastu sõbralikuna. Ei lukusta kõrvu linnukisa nagu maikuus, ei ole vaja korjata seeni, marju ja isegi mitte saunavihtasid. Seened on kadunud maa alla oma mükoriisasse, marjad haihtunud kusagile maa ja taeva vahele ja kaskedest saab teha vaid uusi hästi pühkivaid luudasid – aga õueonule neid kohe kindlasti vaja ei lähe.

Kui veab, pakub oktoober ka paar tublit külmapäeva. Siis tuleb õueonule meelde, et õue ohustab talv ning küttepuud on veel tellimata. Pole hullu, veel jõuab. Mis sest, et puude hind on nüüd umbes sama suur nagu südasuvistel maasikatel.

Küttepuid siiski ei tasu osta kilodega, vaid ruumidega. Kuid tuleb silmas pidada, et igal müüjal on oma ruummeetri etalon, mis on ka mõistetav, kuna see ei ole SI-süsteemi ühik, mida hoitaks kusagil Pariisi pimedas keldris nagu mingit algmeetrit või protokilogrammi.

Kui olete oktoobriga sõber, siis võib ta teile kinkida mõne tubli tormipäeva, mis murrab vanaks jäänud puu, mille oleksite tahtnud ise niikuinii salamisi maha võtta. Ja kütta see kõlbab, see on kindel.

Kuid mida oktoober teile ka ei pakuks, on taimi, keda pakutav ei kõiguta. Saialilled õitsevad ikka vankumatult, kastan kukutab maha oma pruune vilju, et need novembris katta sõrmiliste lehtedega ja sirel ei kolleta eales, vaid kukutab kunagi ühel heal päeval oma rohelised lehed korraga samblasse nii tugeva mürtsuga, et õueonu selle peale ärkaks – kui ta vaid magaks.

Vahel lendab üle õue kamp hanesid või koguni jõuk kurgi, joonistades taevasse laiajoonelise võidutähe „V”. Kuid nendega ei tohi õueonu mõtted kaasa lennata. Parem on vaadata otsa viimastele astritele ja lohutada lilli, et mis seal ikka, jõuab nende tulevaste sugulaste tarbeks peenra ka maikuus korda teha.

Tiit Kändler