Teadusteave MTÜ :: teadus.ee nr 52

nadalteaduses-1144277
teadus.eenr 52

reede, 30. juuni 2006

nädal.mõttes

“Omadus hämmastuda on jalgpallurile kättesaamatu nauding, mis intellektuaali seevastu kannab lummatud unistaja igaveses joovastuses mööda maailma.”
Hispaania filosoof Ortega y Gasset (1883 — 1955), “Masside mäss”, 1930, eesti keeles kirjastus Vagabund, 2002.

nädal.pildis

linnulill-2682436

Linnu värvimaailm. Kuigi keegi ei tea täpselt, kuidas lind maailma näeb, on selgunud, et tiivuliste nägemisala laieneb ultravioletse piirkonna äärde. See tähendab näiteks, et kui meie silmale on mõne linnuliigi emane ja isane äravahetamiseni sarnased, linnule see nõnda ei ole. Ja ka lilleõied on lindude jaoks hoopis teise mustriga (fotol paremal).
Allikas: Scientific American

nädal.arvus

Pisikese putuka suur tööPutukate tolmeldamise kasu USA põllumajandusele aastas — 3 miljardit dollarit.Kasulike putukate ära hoitud saagikadu tänu kahjurite söömisele — 4,5 miljardit dollarit.

Kasulike putukate poolt kontrollitud kahjurite protsent — 65.

Allikas: BioScience, April 2006 täna.kavas

Astronoomia: Antiaine otsinguil.
Ajalugu: Igor ikkagi käis sõjaretkel.
Võõrliigid: Antarktika tulnukate küüsis.
Küsimus: Kuidas stardib kosmoserakett.

Kerige allapoole, saate teada!

to.imetaja

AKSIONID AITAVAD NÄHA LÄBI SEINA

Kõik oleks füüsikute jaoks tore, kui vaid teaks, millest on tehtud tume aine. Millest koosneb 22 protsenti universumist. Üheks tumeda aine kandidaadiks on siiani hüpoteetilisena esinenud osake nimega aksion (axion). Pesupulbrilt nime saanud elementaarosakesed peaksid teooria kohaselt moodustuma näiteks Päikeses ja seejärel kihutama ka läbi meie kehade. Märtsis avaldatud artikli kohaselt on Itaalia teadlased esmakordselt ka aksionid kätte saanud. Õigemini küll kaudselt nende olemasolu tõestanud – nagu kõrgemat sorti elementaarosakeste puhul tavaline. Aksionitel on väga väike mass, vaid miljondik elektroni omast. Ja elektriliselt on need neutraalsed. Teiste osakestega vastastikmõjustuvad need väga nõrgalt. Mistõttu on neid väga raske mõõta. Kuid füüsikud ennustavad, et footonitest, mis läbivad magnetvälja, muutub väga tilluke osa aksioniteks. Nii tekivad aksionid arvatavalt ka Päikeses.
Itaallased lähetasid laserkiire läbi tugeva magnetvälja edasi-tagasi 44 000 korda. Ning registreerisid kiire polarisatsioonitasandi pöörde 10 miljondiku kraadi võrra. CERNis 2003. aastal tehtud Aksinonite Päikeseteleskoobi katse käigus ei õnnestunud Päikeselt tulevaid aksioneid leida. Nüüd arvavad skeptikud, et itaallaste katses oli midagi viltu, et nad nii tugevalt vastastikmõjustuvad aksionid mõõtsid. Tõde võivad päevavalgele tuua vaid edasised katsed. Kui laserkiir suunata läbi tugeva magnetvälja ja seejärel tuunja seina pihta, footonid seina ei läbi, küll aga aksionid. Kui seina taga on veel üks tugev magnetväli, muutub osa aksionitest tagasi footoniteks, mida saab siis registreerida. Selline katse kavatsetakse teha veel selle aasta lõpuks. Seni võime fantaseerida aksionitest kui viisist, kuidas läbi seina näha saab.
Tiit Kändler

vänge.lugu

OTSITAKSE ANTIMAAILMA

15. juunil lähetati Kasahstanist orbiidile seniehitatutest kõige tundlikum kosmiliste kiirte detektor. Selle ülesandeks on muuhulgas leida antimateeria jälgi. Pamela nimeline seade kaalub 470 kilo ja selle ehitasid üheskoos Saksa, Vene, Itaalia ja Rootsi teadlased. Kolme aasta kestel mõõdab see kosmiliste osakeste laengut, energiat, liikumishulka ja muid suurusi. Komilisi osakesi suudab see jälgida supernoovadest, aga ka tähtedelt, mis teevad antimateeriat. Mateerial ja antimateerial on sama mass, kuid vastupidine laeng. Arvatakse, et antimateeriat on sama palju kui tavalist mateeriat. Kui vastandmateeria osakesed kohtuvad, nad annihileeruvad. Küsimus on, miks siis universum ikkagi eksisteerib. Osa teadlasi arvab, et asialgne antimateeria asub kusagil universumi äärealadel. Teised on jälle seda meelt, et tavalist ainet oli veidi üle, ja sellest on meie maailm tehtud. Pamela otsib raskemaid antimateeria osakesi, mis võiksid leiduda varastes tähtedes. Nende omaduste põhjal võib otsustada, kumb hüpotees on õige.
Allikas: New Scientist

mis.uudist

“LUGU IGORI SÕJARETKEST” POLE VÕLTSING

Vana-vene kõige tuntuma kirjandusteose “Lugu Igori sõjaretkest” või “Lugu Igori väest” (Slovo o polku Igoreve) ümber on peetud tõsiseid filoloogilisi lahinguid. Skeptikud on pidanud “Lugu” hiliseks võltsinguks. See arvamus toetub osalt sellele, et “Slovo” algne käsikiri, mille leidis 1795. aastal kollektsionäär Aleksei Mussin-Puškin ja mille ta 1800. aastal avaldas, hukkus 1812. aastal suures Moskva tulekahjus. Tekst mõjus tollal kummaliselt nii oma romantilise tundelisuse kui kummalise, tükati raskesti mõistetava keele tõttu. Hüpoteesi sellest, et tegu võib olla võltsinguga, toetas ka teise tollal ülipopulaarse teose, James Macphersoni “Ossiani laulude” lugu, mida autor esitas ehtsa muistse teose pähe, mis oli aga tema enda vaba looming vana iiri-šoti luule ainetel. XIX sajand tunneb teisigi ehtsate muinasteoste pähe esitatud võltsinguid nagu tšehhi “Zelena hora käsikiri” 1817. aastast. Karmi pilguga vaadates võiks võltsinguks nimetada ka Kreutzwaldi “Kalevipoega” ja mõningaid tema ning ka Faehlmanni töid, mida kirjanikud ise ehtsa rahvaloominguna esitasid. Rangelt võttes ei ole ka soome rahval kunagi olnud eepost “Kalevala”. Ometi on selle eepiliste võltsingute sajandi esimesel aastal välja antud “Igori lugu” siiski ehtne. Seda on lugulaulu keeleliste iseärasuste alusel väitnud mitmed tuntud filoloogid nagu Roman Jakobson.

igor-9292758

Vene kunstnik Viktor Vasnetsov maalis 1880. aastal pildi, kus kujutatud lahinguväli pärast Novgorodi Igor Svjatoslavovitši lahingut Türgi rändrahva polovetsidega 1185. aastal.

Viimasena on loole pikema uurimuse pühendanud üks tänapäeva nimekamaid Venemaa keeleteadlasi, akadeemik Andrei Zaliznjak. Zaliznjak, kes on tegelnud põhjalikult vanade Novgorodi tohukirjadega, näitab oma 2004. aastal ilmunud raamatus, et “Igori loos” esineb selliseid sõna- ja vormikasutusi, mida tuntakse veel ainult tohukirjade keeles. Need avastati aga alles XX sajandil. Nii on raske kujutleda, et XVIII sajandi võltsija oleks võinud õigesti kasutada muistseid, XII — XIII sajandi vanavene keele vorme, mida tollal keegi veel ei tundnud, mis aga, nagu nüüd selgub, olid tollases elavas keeles kasutusel. Nii on “Slovo” kahtlemata ehtne vanavene kirjandusteos ja kuulub sellisena maailmakirjandusse koos prantsuse “Rolandi lauluga”, hispaania “Lauluga minu Cidist” ja karjala eepiliste lugulauludega, millest Elias Lönnrot kokku pani “Kalevala” ja mis on pärit ligilähedalt samast ajalooperioodist kui vanavene “Slovo”. On ehk mõtet nimetada, et nimi Igor on skandinaavia algupära, algne vorm on meile hästi tuttav Ingvar ning üht otse Ingvari-nimelist vürsti mainitakse ka lugulaulus endas. Nii on vanavene riikluse ja eks siis ka kultuuri seosed viikingitega ja nende mereteega Läänemerelt Mustale merele “Slovos” veel tajutavad.
Jaan Kaplinski

mis.toimub

JALGPALLI ILUVIGURID

Vt eelmises teadus.ee numbris (nr 51) to.imetaja lugu “Jalgpall mõjutab teadust.” Tere!Jõudu toreda netilehe jätkuvaks toimetamiseks!

Teadlased on jalgpalli uurinud peale 1998. a MMi — kui analüüsiti, et kuidas ikkagi “banaane” lüüakse. Enne MM-i mängitud sõprusmängus Prantsusmaaga kogus tähelepanu R. Carlose poolt vabalöögist skooritud iluvärav, kus pall tegi 25-meetrisel lennul väga olulise suunamuutuse (video vt carlos).

Teaduslik seletus — palli teatud tempoga pöörlema lüües ja õige joonkiirusega teele saatmisel ümbritseb palli alguses turbulents, aga see kaob paari sekundiga lennutee keskel ja lubab Magnuse jõul suunamuutuse põhjustada.

Teooria detailid — physicsweb.org, praktikat saab näha loodetavasti ka 9. juulil 21.00 MM-finaalis.
Toivo

mis.toimub

POOLA KUTSUB ÕPILASI OSALEMA FÜÜSIKATÖÖDE KONKURSIL

“First Step to Nobel Prize in Physics” on rahvusvaheline kooliõpilaste füüsikaalaste teadustööde konkurss, mida korraldab Poola Teaduste Akadeemia Füüsika Instituut. Poola Vabariigi Suursaatkond Eestis on edastanud konkursi korralduskomitee esimehe Dr. Waldemar Gorzkowski osavõtukutse sellest võistlusest Eesti kooliõpilastele. Täpsemat teavet 2006/07 õ-a konkursi tingimuste kohta ning palju muud lisainfot võib leida Poola Teaduste Akadeemia kodulehel Poola
Allikas: Teaduskool

BRITI NÕUKOGU OOTAB NOORTEADLASI KESKKONNASEMINARILE

Briti Nõukogu, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut ja Scottish Association for Marine Science kutsuvad noori teadlasi rahvusvahelisele seminarile teemal “Merekeskkonnakaitse ja looduskaitse”.Seminar toob kokku noorteadlased Eestist ja Suurbritanniast eesmärgiga aidata leida ja arendada koostöösidemeid. 20 — 21. oktoobril Tallinnas toimuva seminari eesmärgiks on arutleda merekeskkonna ja looduskaitsega seonduvate küsimuste üle ja teha uurimisplaane.Kandideerima oodatakse:doktorante, järeldoktori programmide uurijaid või teadlasi, kes on kraadi kaitsmise järel töötanud erialasel ametikohal alla 5 aasta ja kelle uurimisvaldkond seondub merekeskkonna, merereostuse ja selle võimalike mõjude ning looduskaitse temaatikaga. Vajalik on inglise keele oskus.

Lisainformatsioon ja taotlusvorm Briti Nõukogu kodulehel www.britishcouncil.ee

Kandideerimise tähtaeg: 22. august 2006. Taotlusi ootadatakse aadressil Briti Nõukogu, Vana-Posti 7, Tallinn 10146 või elektrooniliselt ingrid.veinmann@britishcouncil.ee
Lähemalt vt www.britishcouncil.org
Allikas: Briti Nõukogu

BIOKESKUS ESITLES GENOOMIUURINGUTE TIPP-APARATUURI

Alates 2006. aasta sügisest on Eesti teadus- ja meditsiiniringkondadel ning biotehnoloogia ettevõtetel juurdepääs Eesti Biokeskuse tuumiklabori suuremahulisele genotüpiseerimise, sekveneerimise ja fragmentanalüüsi platvormile. Eesti Biokeskuse tuumiklabori projekt on finantseeritud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse teadus- ja arendusasutuste infrastruktuuri arendamise programmi raames Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditest. Projektiga, mille eesmärgiks on tugevdada Eesti teaduse infrastruktuuri ja arendada teadusmahukat ettevõtlust, soetati ligi 30 miljoni krooni ulatuses maailmatasemel genoomiuuringute aparatuuri. Uus kaasaegne aparatuur võimaldab inimeste, aga ka loomade ja taimede DNA mitmekülgset analüüsi: DNA primaarstruktuuri, genoomi varieerumise ja mutatsiooni analüüsi, sh uute mutatsioonide otsimist, geenide ekspressiooni analüüsi, mis on saamas oluliseks meetodiks vähkkasvajate molekulaarsel analüüsil, ja lõpuks ülegenoomseid genotüpiseerimisanalüüse, mis on näiteks inimeste geenikaartide koostamise alus. Seega on aparatuuri kasutusvaldkondi palju –molekulaardiagnostikast ning haiguste geneetiliste põhjuste väljaselgitamisest kuni evolutsiooniuuringuteni. “Illumina geenianalüüsi tehnoloogia on maailmas unikaalne ja võimaldab läbi viia väga mitmekesiseid ja sealhulgas suuremahulisi DNA uuringuid,” kommenteeris Tartu Ülikooli biotehnoloogia õppetooli juhataja Andres Metspalu. Ta lisas, et nüüd, kus Eestis on olemas geenianalüüsi kaasaegne tehnoloogia ja Geenivaramust on saada lähimatel aastatel tuhandete inimeste anonüümne terviseinfo koos koeproovidega, on loodud kõik eeltingimused, et teadlased saaksid oma hüpoteese kiiresti testida ning edu korral ka kohe ellu rakendada. Koos Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi tuumiklaboritega, mis toob eelpoolnimetatud geenianalüüsi võimalustele lisaks uued tehnoloogiad, et uurida valke ja viiruseid, teha füsioloogilisi katseid mudelorganismidega jpm, on Tartus loodud tervik, mis järgmise 7 aasta jooksul jätab kindlasti oma jälje Eesti biomeditsiini teadusse ja biotehnoloogia ettevõtlusesse. Vt ka www.ebc.ee
Allikas: Eesti Biokeskus

SÜGISEL TOIMUB GEENIFOORUM ÜHES SCANBALTI FOORUMIGA

VI ScanBalti aastafoorum toimub 21. — 22. septembrini Tartus Vanemuise kontserdimajas. Eesti Geenikeskuse ja Scanbalti ühisfoorumi peateemaks on seekord “Tööstus, haridus ja avalik võim — koostöös parima tulemuse nimel”. Laia teemaderingi katavad väljapaistvad teadlased ja ärijuhid. Seekordne ScanBalti foorum toimub samaaegselt 7. rahvusvahelise Geenifoorumiga. Kõik ScanBaltil osalejad on sinnagi oodatud. Registreerimistele enne 30. juunit foorumil osalemine soodushinnaga. Foorum toimub inglise keeles. Lisainfo: Märt Miljan, Eesti Geenikeskus, tel 5215 767, e-post: mart.miljan@genomics.ee
Allikas: Eesti Geenikeskus

küsi.julgelt

KUIDAS KOSMOSERAKETT STARDIB

Küsin julgelt, et kas kosmoseraketid saadetakse minema risti Maaga, kuid pärast tiirlevad orbiidil või lähevad kaugemale? Kuidas neid manöövreid tehakse, kas kasutatakse ära mingeid jõude looduses või kulutatakse kütust, et liikumise suunda muuta?
Marika


Vastab Tartu ülikooli materjaliteaduse instituudi juhataja Jaak Kikas:

Kui raketti tahetakse saata ringorbiidile, peab mootori töö lõppedes tema kiirus olema horisontaalne. Kuigi rakett stardib algselt vertikaalselt, on madalate orbiitide jaoks mootorite põhiülesanne tehiskaaslasele vajaliku horisontaalkiiruse andmine, see peaaegu horisontaalne lennuetapp jääb aga stardi jälgijatel juba väljapoole visuaalset jälgimisulatust.

marsorbiter-1906361

Hõõrdumisega atmosfääris kavatsetakse näiteks viia oma esialgselt tugevasti elliptiliselt orbiidilt tööorbiidile USA uus Marsi-sond Mars Reconnaissance Orbiter.Selle juures on siiski kaks vastamist vajavat küsimust: 1. Miks stardib rakett vertikaalselt?2. Kuidas läheb ta hiljem üle horisontaallennule?– ja vastused nendele on küll vaid mu isiklik arvamus, kinnitust ma sellele ei otsinud.1. Kosmoserakettide “väiksemad velled” — reaktiivmürskudest väiksemate militaarrakettideni — ei stardigi vertikaalselt. Aga neil pole ka vaja nii suurt kiirust koguda ja nad on pisemad-kergemad. Võiks arvata, et suurt kosmoseraketti on konstruktiivselt suhteliselt raske teisiti kui vertikaalselt startida, ja nii tuleb sel ka läbida kõige lühem tee tihedates atmosfäärikihtides (kütuse kokkuhoid, ülekuumenemise vältimine).2. Raketi lennukursi muutmiseks ei saa kasutada samu aerodünaamilisi võtteid, mis lennukite korral (kõrgus- ja suunatüürid). Kosmoseraketil on aga mitu reaktiivmootorit. Kui raketi telg esialgu oli suunatud piki vertikaali, siis saab, pannes mootorid erinevalt tööle, pöörata teda mingi nurga võrra esialgse lennusihi suhtes. Seejärel hakkab rakett juba koguma ka horisontaalkiirust.Satelliiti on kõige kasulikum välja saata ekvaatorilt või sellele võimalikult lähedalt — Maa pöörlemise tõttu on raketil siis juba olemas kaunis arvestatav horisontaalne algkiirus, ekvaatoril on see 465 m/s. Kui puuduks atmosfäär, võiks kosmoseaparaat liikuda ringorbiidil ka päris maapinna lähedal. Ekvaatoril peaks sellisel juhul ta kiirus olema itta liikumisel 7,3 km/s ja läände liikumisel 8,3 km/s maapinna suhtes. Vältimaks ülemäärast õhutakistust, liigub enamik Maa tehiskaaslasi siiski kõrgustel 200 ja enam kilomeetrit maapinnast, vajalik orbitaalkiirus ei erine aga madalatel orbiitidel palju eelpooltoodud “maapinnalisest” väärtusest, kuna lennukõrgus on väike võrreldes Maa raadiusega. Mida kõrgemal satelliit liigub, seda väiksem on vajalik kiirus. Nn geostatsionaarsel orbiidil (35786 km maapinnast ekvaatori tasandis) liikuva satelliidi korral on kosmoseaparaadi nurkkiirus võrdne Maa pöörlemise nurkkiirusega — st selline objekt teeb täistiiru ümber Maa 24 tunniga ja näib “rippuvat” kogu aeg maapinna sama punkti kohal, geostatsionaarse tehiskaaslase liikumiskiirus orbiidil on 3 km/s. Muidugi saab orbiidi kuju ka hiljem korrigeerida, aga selleks tuleb ikkagi kasutada reaktiivkütust. Ühe väikese lisamärkusega — tuleb arvestada ja saab ka kasutada hõõrdumist atmosfääri ülakihtides. Selliselt kavatsetakse näiteks viia oma esialgselt tugevasti elliptiliselt orbiidilt tööorbiidile USA uus Marsi-sond Mars Reconnaissance Orbiter (“õhkpidurdamine” praegu käib, operatsiooni plaaniline lõpp selle aasta novembris). Lennusuuna muutmiseks kosmoses tuleb üldiselt, jah, rakendada tööle reaktiivmootor. Siiski saab kosmoseaparaatide saatmisel teiste planeetide (eriti kaugemate) juurde nende kiirendamiseks kavalasti ära kasutada aparaadile mõjuvat planeetide gravitatsiooni ja sedasi lennuaega lühendada.

Jaga