teadus.ee » Arhiiv » Lissaboni Geograafiaselts säilitab Purtugali vägevust

Lissaboni maastik tundub meie silmadele vägivaldne. Keskel jõe ääres kilomeetrike pikk ja pool lai tasapind, selle servades ja taga äkiliselt tõusvad mäed. Nii äkiliselt, kui ei kusagil mujal Euroopa pealinnades. Kaardilt vaadates eraldab kaht tänavat sadakond meetrit, ent poole sellest pead veel üles ronima. Linnakaartidele ei kanta kõrgusjooni. Seda ei teinud ka Portugali meresõitjad, kes oma suurte avastuste ja vallutuste hiilgeaegadel nähtud maid kaardistasid. See-eest ilustab nende kaartidel kitsast Lõuna-Ameerika läänekallast horisontaalselt kasvavate roheliste kuuskede rida.

Lissaboni Geograafiaseltsi peasekretär doktor João Baptista Pereira Neto näitabki meile algatuseks kaarti seltsi suure, rõduga restorani seinal, millel on kujutatud Lõuna-Euroopa, Ida-Aafrika ja Lõuna-Ameerika, nagu portugallased neid 16. sajandil ette kujutasid.

Neto on ilmselgelt uhke oma Euroopa vanimate hulka kuuluva, 1875. aastal asutatud geograafiaseltsi ja selle varade üle. Et neid imeasju näha, et uudistada seltsi rikkalikku raamatukogu ja kirjeldamatu sisearhitektuuriga Portugali saali, et kuulata lugusid maakaartide, Indiast, Aafrikast ja Hiinast pärinevate iidsete imeasjade kohta, mis seltsi ohtrates saalides klaasi taga seisavad, ei piisa lihtsalt suurest uksest sisse astumisest.

Tuleb end eelnevalt registreerida, ja ime küll, siis saadab dr Neto vastuseks maili, mis päeval mis kellajal ta meile oma maja näitab.

Ajaloo sambad

Teisipäeval, 5. novembril kell kolm otsime üles maja, mis asub Lissaboni keskmes, tasapinnal, kust 1755. aasta kõigi pühakute hommiku maavärin kogu hiilguse ja au puruks väristas ning ühes tund hiljem saabunud hiidlainega 15 000 inimest tappis. Napoleoni sissetung ja Inglise okupatsioon takkajärgi hävitasid ka hulga algdokumente, mis annab kirjanik Martin Page’ile võimaluse väita, et iga järgnev režiim oli vaba ajalugu taaslooma. Page loob oma versiooni Portugali ajaloost oma raamatus „Esimene globaalne küla“. Netol on oma versioon ja see kattub Lissaboni Geograafiaseltsi traditsioonidega.

Ajalooteaduses ongi omapärane ja huvitav võimalike versioonide paljusus. Kuigi kaardid, mida siin hoitakse, nõnda et pildistadagi ei tohi, on originaalid, annavad nad end lugeda nii ja naa. Neto on olnud seltsi peasekretäriks kaks aastat ning kahtlemata on suur au, et just tema, ajaloodoktor, kümmekonnale huvilisele oma valdusi näitab.

Seltsi 1300 liiget on väärikas seltskond, kelle hulgas on olnud Portugali kuningaid ja presidente. Portugali maadeavastamine ja -vallutamine algas täpselt teada ajal, 25. juulil 1415, kui vallutati Põhja-Aafrika linn Ceuta, „mis tegi lõpu barbarite piraatlusele ja andis Portugalile kontrolli Gibraltari üle,“ pajatab Neto. Seltsi ühes koosolekute saalis on seinal hiiglaslik kaart Portugali meresõitjate marsruutidega, nagu Vasco da Cama sõit Indiasse 1498. aastal ja Fernão de Magalhãesi reis sinnasamasse 1521. aastal, mida rahastas tegelikult Hispaania kuningas (nagu tagantjärele loen) ja kus ta oma ümbermaailmareisi finaalis filipiinlaste poolt maha löödi. Viimane neist kuulsatest reisidest toimus 1600. aastal ja kulges erandlikult põhja poole, läbides Põhja-Jäämere.

Siin saame näha oma silmaga ligidalt neid kaarte, mille järgi vaprad meremehed sõitsid – ja sõidu käigus täiendasid. Enne maavärinat oli Portugal nõnda rikas, et raha polnud kusagile panna ja kuningas Manuel I ehitas 1520. aastal Tajo jõe suudmesse hiigelkeeruliste kivinikerdistega mauri-portugali ehk manuelistlikus stiilis kaitsetorni, mida, tõsi küll, läks vaja eelkõige vanglana. Antropoloogiaprofessor Neto ilmanäinud silmad lähevad põlema, kui ta meile pajatab, kus kõik on nende kogudest näitused välja pandud olnud. Ta teeb seda väärika tõsidusega, žestikuleerimata. Portugallased on pärit oma üheselt kirjeldamatust ajaloost ja käituvad hoopis erinevalt hispaanlastest või itaallastest. Mingi tõsidus, väärikus, mis aitas üles ehitada mahapurustatud linna ja täita see nõnda suurte muuseumide, valitsushoonete ja kes teab mis majadega, et enamik kirikuid, kloostreid ja muuseume on eksponaatidest pooltühjad. Ka geograafiaseltsis pole väga palju välja pandud. Just parasjagu, et vihjata, mis veel võib olemas olla.

Aastal 1494 jagasid Portugal ja Hispaania maailma ära üht meridiaani mööda kulgevat demarkatsiooniliini pidi. Ida jäi Portugalile, lääs Hispaaniale. Kuue aasta pärast selgus, et see meridiaan läbib ka arvatust suuremaks osutunud Lõuna-Ameerika. Nii sai Portugal enesele Hispaania pettumuseks ka Brasiilia. Kes teab, ehk aimasid nad, et see seal olemas on – oskasid ju nemad otsida Indiat õiges suunas, pidades Kolumbuse ideed totraks. Ja said enesele pikaks ajaks vürtsimonopoli.

Kõige jahmatavamad eksponaadid seltsi muuseumis on kaks kolmemeetrist kiviposti, neljakümnesentimeetrise silinderkeha peal kirjadega kuup. Need aeti püsti Aafrikas ja nõnda tähistati, et Angola ja Mosambiik on Portugali omad. Ja need on alles, läbi kõigi aegade. Ajaloo sambad, mida saab kaardile kanda ja tõlgendada ikka ja jälle.

Tiit Kändler

Märkus: Portugali reisi võttis autor ette oma kulu ja kirjadega. Lühendatult ilmunud Eesti Päevalehes, 21.11.2013

Fotod: Tiit Kändler