teadus.ee » Arhiiv » Eesti argielu ja teadus ähvardab sulanduda rahavõimuakadeemiaga

See minu kolumn ilmus lühendatult EPLis 28. oktoobril 2013

19 oktoobri hommikul saabus mulle e-postkasti sõnum: „Hea klient! Meie andmetel on Kloogaranna, (aadress teada) elekter olemas. Kui olete endiselt elektrita, helistage (telefon teada) Täname.“

Täna väga. Mille eest nad tänavad? Ja kellelt tänu vastu võtta, kui kirjal puutub saatja nimi ja isegi organisatsioon? Mille eest nad tänavad? Kas selle eest, et ei vabanda oma saamatuse pärast? Sihuke tants algab siin, Treppoja kandis iga talve hakul. Taust: õhtul kadus äkitselt elekter. Tulin just saunast, olen kogenud elektrikatkestuste sihtmärk ja mis seal ikka.

Ja nüüd siis sihuke kiri. Mul  on leping riigifirmaga, Eesti Energiaga. Kes tänas: kas peaminister, parlamendi esimees või President? Või hoopis naaber? Kirja all saatja nime ei olnud.

Kordan, ma kõneleme riigifirmast. Ja tean oma kogemusest, et pole hullemat asja, kui ajada asju mõne Eesti riigifirmaga. Erafirma veel kuidagi võtab sind jutule, vabandab, kui eksis. Aga riigifirma – kus sa sellega. Tõstavad elektripinget, lasevad su elektroonika läbi – mis neil sellest.

Olgu, ühe närvliku erainimese asi, ütlete. Kuid mina ütlen vastu, et selline parteilik suhtumine – närige pori, meid te ei morjenda, on ammuilma Toompealt ja all-linnast mööda kallist kodumaad kleepja määrdena laiali valgumas. Ja eriti kurvaks teeb, et ainuõigsuse tont on jõudunud meie haridusse ja teadusesse.

Akadeemikust Riigikogu esimees solvab sõbraliku naaberriigi haridusministrit, sest selle sõnavõtt pole partekassale soodus. Teine akadeemik smuugeldab sõpradele Mustpeade Maja, kuna parteikassase on ju vaja raha. Kolmanda akadeemiku kestev ja vaevarikas konflikt parteikassa rahade nimel on muutnud kahtlaseks tasemel ja heatahtliku kunstihariduse Eestis. Neljas akadeemik, kelle Geenivaramu pole meile tootnud just liiga palju ravimeid, saati veel arstide isiklikku lähenemist patsientidele, soovib muuta geeniandmete loovutamise ülemaaliseks kohustuseks – riigiametnike rõõmuks ja pankade hüvanguks. Kirjutasin sellest EPLis juunis.

Erinevus teaduse ja poliitika, hariduse ja poliitika vahel on Eestis kadumas ja see on asi, mis ähvardab Eesti riigi tulevikku enam kui väljaränne. Valetamine, parteikassa täitmine on jõudnud alla valdadesse. Ja ühes sellega ka stiil – riik, see olen mina. Kes ta siis parasjagu on, kas mõni rahaahnuseks lolliks läinud riigifirma juht, kes püüab Tallinna lennujaama muuta maailma lennunduse nabaks või Eesti põlevkivikaevandajad ülemaailmse helge tuleviku – tulgu see siis Ameerikas või Jordaanias – tõrvikukandjateks või raudmehed muutmaks Ülemiste jaama ülehelikiirusega rongiliikluse hälliks.

Võibolla peabki poputama Soome lennusulisid, Rootsi pangakrahve, USA advokaate või Jordaania kuningakoda. Võibolla peabki laiama, et uued elektrirongid tihendavad sõiduplaani ja selle peale Kloogaranna rongid üldse käigust maha võtma. Kuid kui ikka oma tööga kodumaal hakkama ei saa, siis tuleb seda tunnistada ja selle eest ka vabandada.

Kui juba teadlastel on kadumas erinevus rahakogumise ja teadustöö vahel – kas te olete näiteks kuulund mõnestki ravimist, mida on meile kümneid kordi on lubatud kandikul ette kanda, kas olete kuulnud, miks suri meie dollareid lüpsma hakkav lehm – siis teadlaste käest  vähemalt ei ole te seda kuulnud.

Teadus ei ole teile poliitika, kus kõik, kes on toppinud parteikassa pilusse kilekottidega raha, on eksimatud, isegi kui nad olid kunagi suurepärased teadlased, mis tähendab et tol ajal kui ka eksisid, siis püüdsid parandada oma vea.

Parteilasest teadlane ei ole usaldatav – seda on tunnetatud läbi aegade. Jah, muidugi võivad kodanikul olla oma parteilised eelistused, kuid olla aktiivne parteilane tähendab kuuletuda eksimatule peajoonele ja koguda kassasse raha, et seeläbi tagada võimu.

Kõige ohtlikum on partetrall ühiskonnateadustes ja laste ning õliõpilaste õpetamisel.

Hästi, me võime ju ironiseerida, et poliitik ei tohi teha kahte asja – tunnistada oma vigu ja kurjustada ajakirjandusega. Teaduse olemusse kuuluvad need mõlemad, kuid teadlane, kelle põhimine kohustus on koguda kokku oma palavalt armastatud partei kassase raha ja võimu, peab hoidma saladuses oma eksimused.

Teadusesse on eksimine sisse määratud. Teadus ongi eksimiste jada. Õige suuna tagab arvamuste paljusus, kriitika, kontrollivad tööd etc. etc. Pole võimalik, et absoluutselt iga teadustöö, kui palju selle tegemiseks teadussiseste või -väliste nippidega raha on saadud, saavutab ilmeksimatu edu. Kui palju on näiteks juhitav tuumasüntees ITER saanud raha, kui kaua selle eesliinieksperimenti Prantusmaal Cadarache’is on ehitatud – kui palju kuuekümne aasta eest pasundati, et kohe on odav ja keskkonnasõbralik energia käes – aga kus see on?

Kui palju on meie teadlased lubanud meile üha uusi ja uusi vähiravimeid – aga kus need on? Ajakirja Open Biology jaanuarinumbris kirjutab nobelist, DNA koodi lahtimõtestaja James Watson: me oleme valel teel. Euroopa Onkoloogiakooli ajakirja Cancer World hiljutine number võimendab Watsoni tõdemust. Geenid on tupik, ka nende absoluutsel teadmisel me vähi väljaravimisele ei jõua. Sama ideed kinnitas mulle maikuises intervjuus immunoloog Rolf M. Zinkernagel.

Need eakad härrasmehed võivad enesele lubada kõnelda tõtt, sest ei pea mõnede liisunud eetikaga parteide tagatubades peos mütsi veeretama, et oma üleeilsete ideede tarbeks raha kerjata.

Keegi meie geeniustest väitiks äsja, et edu toob vaid üks kümnest rahastatud teadusprojektist. Ja lisas, et Eestis peab tooma iga kolmas. Mis tähendab lahti seletatult: ei too mitte ükski. Eksimine on teaduse osa nagu teelt hälbimine seenelkäigus.

Kes vähegi viitsis mu loo üle mõtelda, see mõistab, miks ma siit enam edasi asja ei selgita.

Kes aga mu juttu ei usu, lugegu meie tipparste nagu Ida-Tallinna keskhaigla juhti Ralf Allikveed 11. oktoobri Postimehest või Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimeest Urmas Siigurit 27. septembri Sirbist.

Poliitika on olemas ja ainuüksi see asjaolu tõestab, et ka vajalik. Kuid poliitika vähkkasvajana imbumine kohaliku rahva ellu, veel enam haridusse ja teadusesse on ohtlikem tee, mille valimisel ootab Eestit lõpus – kuid teevalikust pajatavad parimini Vene muinasjutud.

Tiit Kändler

Joonistus: Eerik Kändler